PRESS RELEASE - Elin Kard, curatorial text for a solo exhibition at Hobusepea gallery 11.-22.06.2008

It has been three long years since Kask's last personal exhibition - and five years since her last painting exhibition in 2003 when Kask was awarded with Konrad Mägi prize in 2003 for her untitled series of paintings. One could assume that such an acknowledgement could be one of the reasons why Kask has not been eager to exhibit her paintings during the last few years, however, considering the artist's extraordinary ability to concentrate and her thoroughness, she knows her value and has used these years for preparing the current exhibition.

Her last exhibition of untitled drawings in Hobusepea gallery in 2005 was a part of the preparatory process to the current exhibition. Compared to her personal exhibition in KU gallery in 2003, Kask's new paintings are about to lose the anxiety and heaviness; thoroughly painted details have been replaced by draft-like impression that brings them closer to the drawings of 2005.

But the so-called "ragged" (according to A. Härm) and split human bodies are still there. Similarly to her earlier works, the annoyingly twisted bodies float around in the surrounding unreal space that obeys neither the rules of physics nor gravitation.

Alice Kase eelmisest isikunäitusest on möödunud kolm pikka aastat ja kui lõpuni aus olla, siis viimasest maalinäitusest juba viis aastat. Mäletatavasti pälvis Alice 2003. aasta nimetu maalinäituse nimetute maalidega Konrad Mäe medali. Auhinnaga kaasnev tunnustuse koorem võib spekulatiivselt olla üks põhjustest, miks Alice ei ole viimastel aastatel maalidega esinema kippunud. Kuid ilmselt mitte, Alice teab enda väärtust ja pigem on kulunud vahepealsed aastad käesoleva näituse ettevalmistamisele, arvestades Alice ülisuurt süvenemisvõimet ja põhjalikkust.
2005. aasta nimetu näitus nimetutest joonistustest Hobusepea galeriis oli eelkõige osa ettevalmistavast protsessist käesolevale maalide väljapanekule. Võrreldes 2003. aasta KU galerii näitusega on Alice Kase maalid kaotamas neile siiani omistatud ängi ja raskust, detailide varasem valikuline põhjalik läbimaalitus on asendunud visandlikkusega, lähendades neid pigem 2005. aasta joonistustele. Jäänud on vaid veel pisut "narmendavad" (A.Härm) ja lõhestunud inimkehad. Varasematele maalidele iseloomulikud häirivalt nihestatud kehad hõljuvad neid ümbritsevas, füüsika- ja gravitatsioonireeglitele mittealluvas, irreaalses ruumis.