PRESSITEADE - Anders Härm, kuraatoritekst isiknäitusele Tallinna Kunstihoone galeriis 15.08.2003-31.08.2003

Alice imedemaalt ehk visand fundamentaalsele fantaasiale

Avatud akna taga polnud päikesepaistet, ei mingeid politseinikke ei mingeid lapsi- ei midagi. Ei midagi peale halli ja vormitu udu, mis pulseeris aeglaselt nagu just tärganud elu. Nad ei näinud linna mitte seepärast, et udu oleks olnud liiga paks, vaid, et see oli... tühi. Ühtegi heli ei tulnud sealt läbi, mitte mingit liikumist polnud seal sees.

Robert Heinlein “The Unpleasent Profession of Jonathan Hoag”

Kui vaadata viimase aja maaliedetabeleid, (jah, tuleb välja, et sihukesi asjandusi koostatakse) siis selgub, et Alice Kask on eesti kunsti pointe de capture. Oleme tunnistajateks üpriski haruldasele sotsiaalse ilmastiku nähtusele, nimelt kunstimaailma ja laiema avalikkuse absoluutsele solidaarsusele kunstiküsimuses – hinnangud Alice Kase maalidele on mõlemalt poolt eranditult väga kõrged. Siiski pole saadaval ühtegi adekvaatset tõlgendust Alice´i maalidele, mida hoolimata sellest, et ta ei ole produktiivne vaid põhjalik kunstnik, on viimase nelja-viie aasta vältel kogunenud arvestatav hulk. Saadaolevad mõttelõngad on omaenda formaalsusest niivõrd umbsõlmes, et teevad formalistlikule kriitikale silmad ette. Ent see polegi peamine- huvitav on ehk küsimus miks Alice´i pildid inimestele korda lähevad. Ma arvan, et nende “üldinimlik” mõistetavus ei ole piisavaks argumendiks. Või ei - küsimus on hoopis selles, mis selle üldinimliku mõistetavuse esile manab?

Teoreetilist esmaabi pakub Jaques Lacani kunstifilosoofiline paatos, mis põhineb “iha” mõistel ja kus religioosne retoorika asendatakse psühhoanalüüsi omaga. Vaadates lummatult mõnda kunstiteost, ei taha me mitte pilti “kätte saada” (nii ülekantud kui ka otseses tähenduses), vaid me tahame kunstnikku, kes “teab” ja valdab  seda saladust, mis jääb Sümboolse ja Imaginaarse taha ja  mis on ühteaegu nii kohutav kui ka ihaldusväärne; Me tahame teda, kes, meile tundub, on võimeline semmima teadvustamatuga ja omab otsekontakti Reaalsega.

***

Kaugelt vaadates on “Suu” suur valge maal ühe suure musta plekiga all vasakus nurgas. Kui minna lähemale eristub õrnalt hallikamates toonides lihaseline, ent painajalikult piinarikkas poosis (surmast) pärani silmadega mehekeha. Must plekk osutub tema karjeks avanenud suuks. Karje on muidugi tumm, surnud ja maalid meil üldjuhul veel kõva häälega ei karju. Selle maali nimi on “Suu”, aga suu asemel on must auk, tühjalt haigutav Reaalne.

See on vaid üks pilt Kase nimetust maaliseeriast. Kahe viimase aasta jooksul valminud üheksast suureformaadilisest õlimaalist koosnev seeria kujutab eranditult meesakte. Kase mehekehad on lihaselised nagu kreeka skulptuurid, ent klassikalise skulptuuri heroilise ülevuse asemel tema enamasti halli erinevates variatsioonides maalitud figuurid “narmendavad”. Nad mädanevad ja lagunevad, nad on vaevatud või peaaegu täiesti oma kehalisuse ja oma näo kaotanud ning muutunud ainult varjudeks, halliks massiks. Nad on “elavad surnud”, neist on järel ainult Elu aeglaselt pulseeriv sümboliseerimatu tuum- Lacani Reaalne. Slavoj Žižek nimetab “elavate surnute” fenomeni “kaasaegse massikultuuri fundamentaalseks fantaasiaks”, sellise inimese fantaasiaks, kes ei taha surnuks jääda, vaid pöördub ikka ja jälle tagasi ohuna elavatele. Kuid neid ei portreteerita tavaliselt “puhta kurjuse” kehastusena, kelle ainsaks tungiks on tappa või kätte maksta. Elava surnu arhetüüp on kannataja kuju, kes jälitab oma ohvreid kummalise püsivusega, mida saadab imelik ja püsiv kurbus. Elavad surnud märgivad häiret sümboliseerimisriituses, surnud pöörduvad tagasi nõudmaks sisse maksmata jäänud sümboolset võlga. Loomulikult ei pretendeeri Kask mitte kuidagi ühisosale massikultuuriga, õieti need maalid ju põgenevad Sõna ja Kultuuri eest. Pigem on see teadvustamatult jagatud ühisosa sotsiaalse painajaga.

***

Samas on Alice´i maalidel siiski häirivalt realistlikult maalitud kehaosi – osaobjekte – jalad, käed, silmad, suu, mis on säilitanud “terve” naha pruunika tooni. Enamasti on need kehaosad, mis on nii-öelda priviligeeritud tsoonid. Žižeki järgi ei ole nad erogeensed mitte anatoomilistel põhjustel, vaid keha sümboolsesse võrgustikku haaramise viisi tõttu. Maal “Näoga mees” kujutab gravitatsioonireeglitele allumatut, justkui õhus hulpivat figuuri, kelle näost on ära tuntavad ainult silmad, suu ja nina. Tegu on kaotatud objekti a tummade negatiivsete tähistajatega, tema jäänustega.

Lacani subjekt on ebatäiuslik, lõhenenud subjekt, kes on igaveseks lahutatud primaarsest objektist, Asjast. Jagatud subjekt võib aga siiski Teise (sümboolse) kohalt asetada tähistaja puuduva Asja kohale. Kõik need tähistajad, mida subjekt Teise koha pealt toodab on alati kaotatud objekti asendajad, aga mitte kunagi objekt ise. See asendussuhe on Lacanil alati iha suhe, mis on suunatud kaotatud objektile ja Teisele. Nagu ta kirjutab on iha alati olemise suhe puuduvasse. Küsimus ei ole ühe või teise asja puudumises, vaid olemise üleüldises puudujäägis, mille kaudu olev eksisteerib.  Olemise puudujääk on tingitud subjekti lõhestatusest, mille korvamisena see hetkelist täiuslikku naudinguillusiooni pakkuv objektisuhte toimibki. Mis aga on selles süsteemis objekt a. Objekt a esindab puuduvat objekti äraolevana, puuduvana. Ta esindab lihtsalt ja konkreetselt täiuslikkuse puudumist, ta on kaotatud objekti piirjoon, kujutlus, kaotus ja selle hallutsinatoorne korvamine üheaegselt.

***

Lacani järgi liitub pilk alati teadvustamuga, silma ja pilgu vahel on peibutussuhe ning sellest loogikast lähtudes omandab Alice´i maalide peibutus üpris teistlaadse ilme. Kas pole nii? Pilk on alatasa näljane ja selle nälja kustutamisel pildi erutavus ja vangistus põhinebki. Nagu ütleb Lacan on kunsti “hiilgus” seetõttu sageli väljakannatamatu -  “üldiinimlik” avab oma võika kõrvaltähenduse.

P.S. Ka Lacani ja Kase vahel on peibutussuhe. Nimelt üks ahvatleb teist temaga lööma. Ometigi hüppab esimene alati teise lõpliku võidutsemise eest kõrvale. Ütleb ju Lacangi, et kunst on ainese poolest alati analüütikust ees ja on mõttetu mängida psühholoogi sellel põllul, mille kunstnik on juba valmis kündnud.