KRIITIKA - Hanno Soans, Konrad Mäe medalist – Sirp, 31.10.2003

Kallis Alice, ma kirjutan Sulle täna esimest korda. Õigupoolest pole me kunagi suurt isegi rääkinud ja sellest on pagana kahju. Meenub, et olen kõnelnud igasugu keerulistel teemadel kunstnikega, kellega polegi õieti isegi suhelda tahtnud – mingitel sekundaarsetel põhjustel, kuna on ju vaja muudkui mingisuguseid asju ajada. Minu viga. Kuid eks nad ole osanud end niimoodi keskmesse seada, et ei saa neist üle ega ümber.
Seda probleemi võib võtta ka täiesti praktiliselt. Mul oleks võib-olla ehk kergem kirjutada Sinu töödest, kui ma sind tunneksin; piirduksin lihtsalt mingi anekdoodiga, mis nagu annaks mõista, et kuidas Sina, värske laureaat, olulistest asjadest aru saad ja olekski kõik. Küllap lisaks veel mingi tähendamissõna kunsti hetkeseisust või nii. Tähelepanu osutamise rituaal saaks kenasti täidetud ja ka publik saaks justkui millestki olulisest osa, saaks piiluda piltide taha, sinna, kuhu nemad, need mehed Su töödelt, võivad rahus ära vajuda... Kriitikud ei tunneks enam ennast nii üksi Sinu piltide ees ega peaks sisse lülitama automaatrežiimil töötavat tekstimasinat, mis pritsib neid psühhoanalüütilisi, feministlikke, maaliajaloolisi tekstiplokke, valmis retseptsioonimaatrikseid. Mulle on alati meeldinud Sinu joonistused. Kuid sinu lõuendid on sisendanud distantsitunnet, võõristust selle teiste nimel kõnelemise imeliku ameti, kunstikriitiku ameti suhtes. Sa oled piisavalt süstemaatiline ja samas vanamoodne maalija, selle sõna heas tähenduses, et mulle tundub piinlik rääkida töödest, mille tegemisest ma nii vähe tean.
Vaatan siis, kuis tummad mehed Sinu lõuendeile ilmuvad ja kaovad – nende kohalolule maalis on antud protsessuaalne mõõde. Nad on justkui tekkimises, kui nad mustaks põlenud vineeri raskemeelselt pinnalt üksikute valkjate vormidena paistma hakkavad. Teisal on nad justkui uppumas piimjasse mitteruumi, konteksti ja kohalolu kustutavasse valkjasse värvipinda. Igavesest ja kestvast, sellest peaaegu religioossest mõõtmest Sinu piltides, saame me osa üksnes teadmise kaudu, et tegelikkus võib meile tõesena paista üksnes representatsiooniteatris. Huvitav, kas Sa tead seda Giovanni Anselmo joonistust “Maastik käega, mis osutab sellele, samal ajal kui põhja pool muutuvad hallid toonid heledamaks” – suur hall käsi valgel pinnal, õigupoolest joonistatud otse seinale...
Võib-olla saaks kuskil kokku, pühapäeval kell kuus Moskvas, kui sulle sobib... Räägiks veidike juttu, sinu maalidest näiteks...