KRIITIKA - Anu Allas, Kummituslikud kehad maalidel. – Sirp 29.08.2003

Alice Kase isiknäitus Ku galeriis kuni 31. VIII.

Kui üldiselt tekitab kunstist kõnelemise ja arhitektuurist tantsimise paralleel (“seda pole võimalik sõnadega seletada, seda peab tundma”) väikest trotsi (“sõnadega seletada” saab üldse väga vähe, arhitektuurist tantsimiseks kisub tihti igasugune rääkimine), siis Alice Kase maalide puhul tuleb see võrdlus ikkagi meelde. Tahaks koguni hakata otsima eraldusjooni lobisemist provotseeriva ning seda tõkestava kunsti vahel. Käia pilte otse puutumata pigem nende ümber ning arutleda, miks on keeruline rääkida. Kirjeldada võimalikult külmalt ja täpselt, lootes, et see kirjeldus annab edasi ka midagi rohkemat, teostele olemuslikku. Läheneda väljalülitamise kaudu ja loetleda, mida neis piltides ei ole. Viimases hädas lasta käiku alati aitav kunstiajalooliste paralleelide päästerõngas. Igasugu seoseid võiks hea tahtmise korral otsida ja leida hulgi ning päris mööda neist muidugi ei saa, aga miskipärast tekitab just seda laadi koormamine antud juhul kerget tõrget. Kunstiajaloo painatud kehade sõbralik pere oleks ilmselt nõus uued liikmed rõõmuga vastu võtma, aga ma ei tea päris täpselt, mida selle tõdemusega aastal 2003 Ku galeriis Alice Kase maalide ees seistes pihta hakata.

Need on suureformaadilised õlimaalid, meesaktid, paar tükki samasugusel näiliselt iga hetk pudenema hakkaval vineertahvlil nagu mitmed Kase varasemad tööd. Mehed on enamasti hallid, mõned hallikasvalged. Seisavad, istuvad, kükitavad, lebavad. Mitmetel on üks keha fragment (jalad, käed, nägu) maalitud värviliselt ja anatoomilise täpsusega. Ühel on avatud suuks must auk, teine hoiab käes samasugust pead nagu tal enesel õlgadel. Ühel pildil istub hulk täpselt samasuguseid mehi üksteise kukil. Mõned figuurid on maalitud konkreetsemalt, mõned üldistavamalt, enamik on ilusad, tugevad, proportsionaalsed. Kel pea selgemalt kujutatud, need on kiilakad, kivistunud näoga, natuke tulnuka või sõduri moodi.

Kui esimese hooga mõjub Johannes Saare (Eesti Päevaleht 14. VIII) osutus nõukogudeaegsele figuratiivsele maalikunstile nagu välgatus kuskilt rikkis lambist, siis selgitus “ideoloogilise toestikuta jäänud kehadest mustvalges tühjuses” mingi hapra niidiotsa ehk annabki. Sama rada edasi liikudes meenuvad aga Kase kehade puhul pigem natsliku kunsti meesaktid, millel tihtipeale polnud ka mingit atribuutikat, seesama terve, tugev, proportsionaalne keha ise kui täiuslik instrument oli ideoloogia kandja. Kui natsikunstis põhines alasti keha kujutamine muu hulgas “poliitilis-ideoloogilisel võrdlusel riigiga, mille valitsusel on võim rahva üle, nii nagu peal on võim käte ja jalgade üle” (Ene Lamp, Natsionaalsotsialistlikust kultuurist. Kunstiteaduslikke uurimusi 1-2/2003, lk. 58), siis tundub, Alice Kase kehade peal seda võimu ootamatult õitsele puhkenud käte ja jalgade üle ei ole. Võib muidugi otsida nende poolvärvilises-poolhallis olemises mingit liikumist, näha peatatud hetke enne üleni värviliseks või üleni halliks muutumist, aga see kisub kuidagi formaalseks. Pigem on ikkagi tegemist seisundikunstiga, mingi häire või vastuolu jääb püsima ning “keskus” saab midagi kontrollida ja koordineerida ikkagi ainult selle vastuolu ja võimalike ootamatustega arvestades.

Sürrealismiteema libedale teele eriti ei kipukski, aga kasvõi n.-ö. ideoloogilise tõlgenduse tasakaalustamiseks peaks sellele siiski osutama. Seda enam, et tükeldatud kehade puhul on paralleel möödavaatamiseks ikka liiga ilmne. “Intriigi nimeks on René Magritte”, kirjutas Eha Komissarov kaks aastat tagasi Vaala galeriis toimunud Alice Kase isiknäituse “Oleks. Poleks” pressitekstis. Siis hõljusid sõrmed, ninad ja suud veel hulgakaupa õhus. Muidugi tahaks jälle mõelda, et kui sellised hõljumised poleks juhuslikult kuskil kunagi sürrealismina vormistunud, oleks ehk oma sõrmi märganud ja võib-olla ka otsast ära tulevana kujutlenud kindlasti keegi teine mingis muus kohas mingil muul ajal. Kui mitte varem, siis võib-olla Alice Kask aastal 2001 Tallinnas... Või poleks? Igal juhul on praeguseks kehad jälle “terveks” saanud ning oma elu elada katsunud kätele-jalgadele juurde maalitud hall figuur mõjub kaine mõistuse, tüütu, võib-olla isegi painava teadmisena, et iga kehaosa koht on nimelt seal, kus see on, ning pole nad määratud üksi mööda ilma ringi jooksma.

Häirivast, painajalikust kehalisusest räägib praeguse näituse kaastekstis Anders Härm. Tõepoolest, mehed on küll hämarad, aga ikkagi väga kohal ja rasked, mitte kuidagi varjulikud või hajuvad. Samas ei paista nad sugugi kuidagi nõrgad, kurnatud, piinatud, väänatud. Milles see painajalikkus siis seisneb? Võib-olla nimelt selles näilises terviklikkuses, tegelikult terveks saamise võimatuses. Fragmente võib ükshaaval välja valgustada, aga mitte kõiki korraga. Ükskõik, kuidas need kehad kokku monteerida, kuskile jääb ikka näha ühendus- või õmbluskoht, vana haav, must auk. Või jääb ootamatult midagi üle, näiteks üks pea. Või tekib mingi alguse ja lõputa järjest iseenda üht kuvandit kordav monstrum. Samas oleksid need pildid üleni värvilise ja detailitäpsena või vastupidi üleni halli ja udusena ikkagi poolikud nagu anatoomiaõpik või mingi varjudemaa. (Ühel maalil kükitav mees on küll üleni hall, aga seljaga vaataja poole, nagu midagi varjates.) Lõikekoht, ühelt poolt kokkupanemise vaev ja teisalt kaasaskandmise raskus, on paratamatu. Võib-olla ongi siis kuskil seal see algne trauma, võimatu tuum, millega tuleb leppida.