PRESS RELEASE - Anders Härm, kuraatoritekst näitusele “How The Fuck Are You Tonight ehk kuidas sul siis täna läheb?” Tallinna Linnagaleriis 28.01.–08.02.2009

“Kahekümnes sajand on kõige muu hulgas ka Müra ajastu. Füüsikaline müra, vaimne müra ja iha müra – meie käes on ajaloo rekordid kõigis neis. Ja nii pole mingi ime, et kõik meie peaaegu imelise tehnoloogia ressursid on suunatud pidevale rünnakule vaikuse vastu.”
Aldous Huxley, ”Vaikusest”

Jah, mingis mõttes on Děnes Farkasi viimastel aastatel eksponeeritud “valgete” fotoseeriate keskseks nimetajaks olnud vaikus. Fotod või õigemini stseenid fotodel on üliminimalistlikud, kõik üleliigne on neist välja puhastatud, mistõttu seda enam mobiliseeruvad, hakkavad intensiivselt tööle detailid. Kuid see tema fotode “vaikus” pole alati midagi sellist, mida ilmtingimata ihaldada. Neis on sageli nukrat ja vaikset poeesiat, üksi- ja ilmaolekut,  kuid veel sagedamini on neis kivistunud julmust, strukturaalset, nüridat ja vaikset vägivalda ning mis seal salata, teatud äratundmist oma võimetusest sellega toime tulla.

Käesolev näitus koosneb mitmest uuest spetsiaalselt selle näituse jaoks valminud seeriast. Ühtepidi on väga kerge öelda, mida Děnes Farkas pildistab – need on paberist maketid teatud tüüpi ruumidest, nii ühiskondlikest kui privaatsetest. Kuid teisalt – see ei ole üldse see, mida Farkas tegelikult pildistab. Sest tegelikult pildistab ta seda, mida need ruumid väljendavad – ühelt poolt seda, mismoodi ruumi strukturaalne vägivald peegeldab ühiskonna strukturaalset vägivalda, mismoodi see vägivald tungib isiklikku ruumi ja mismoodi ta võtab seal ruumilise vormi. Teisalt pildistab Farkas ka seda, mismoodi näevad välja ruumistunud meeleseisundid, mismoodi isiklik ja personaalne ruum muutub poeetiliseks kujundiks, märgiks.

Seda viimast iseloomustavad antud näituse raames teosed, nagu “Romantika”, “Silencium”, või “Enne veel kui takso peatus, jõudis K tagaistmelt küsida, et mis siis saab kui Tuvikesi enam ei näidata”.  Näituse teise, ütleme poliitilisema poole moodustab seeria “Le Systeme Liberal”, mis on ka antud näituse üks kesksemaid teoseid.