CRITICISM - Eha Komissarov. Intervjuu Dénes Farkasega. – Cheese nr 29, 2008

Dénes Farkas pöördus 2007 mustvalge fotolavastuse poole ja tema tööd meenutavad oma disainilt nukufilme, kuid ilma asjakohase rõõmsameelsuseta. Animafilmiga sarnasusest hoolimata on Denesi interjöörid väljapeetult esteetilised ja kannavad endas tugevat vaimset sõnumit. Selle sõnumiga on lood eriti keerulised. Denesi fotod esindavad virtuaalset, olematut tegelikkust ja pakuvad väljamõeldud maailma kujutamiseks uut koodi. Tavapärased virtuaalse maailma klisheed kunstnikku ei rahulda ja vastukaaluks vohavale popkitshile ja tarbimisorgijatele, milleta interjöörist on tänapäeval võimatu rääkida, pakub ta steriilset mustvalget maailma. Denesi fotod endavalmistatud interjööridega on ühtlasi seisukohavõtud. Oma mustvalge esteetikaga jätab Denesi fotolavastus väga rafineeritud mulje. Ning sellel omaloodud maailmal on oma filosoofiline tasand.

Alljärgnev intervjuu kuraatori ning Denesi vahel püüab kunstniku taotluste kohta selgust tuua.

Kuraator (K): Miks sa tundsid vajadust pöörduda lavastusliku foto poole?

Lavastamiseni jõudsin oma senise loomingu arendamise/arenemise käigus küllaltki loogiliselt. Ma pole fotograafina kunagi uskunud cartierbressonliku määrava hetke (decisive moment) tabamisse. Mingil määral on just erinevate kontseptide modelleerimine minu eesmärgiks töid luues. Modelleerimise mõtte mõistmine tekitas tahtmise ehitada üles mudeleid ja isoleerida neid näiliselt meie nö päris maailmast. Graafikuna (enne fotograafiaga tegelema hakkamist) tegelesin illustratsioonidega. Selle sarjaga olen nendeni kuidagi tagasi jõudnud. Mõned tööd on alltekstidega lähedalt seotud, seda näeb vaataja fotode pealkirjadest... Lavastamine ja häiriva müra kustutamine piltidest on aidanud minu töödes luua teksti ja pildi tasakaalu.


K: Avalda mõned oma seisukohad interjööri kohta. Oled rohkesti erisuguseid interjööre pildistanud. Oled interjööre alati käsitlenud delikaatselt ja lasknud neil intiimselt mõjuda. Ka mulle meeldivad kunstitaotlustega interjööride kirjeldused ja sellised käsitlused, kus ruumid on inimtühjad ja vaiksed, on minu meelest lausa vastupandamatud.
Miks sulle meeldib interjööri pildistada?


Interjöör on mänginud tõesti tähtsat osa minu loomingus. Laiemas kontekstis peaks ta sisemise ja välise vahekorra probleemidega seostuma. Siseruum annab mingil määral julgust, mida väljas ei tunne. Kuhugile jõudmine on tähistanud alati teatud etappi - olen jõudnud kuskilt kuskile. Sees olles tunnen ennast turvaliselt. Intiimsus on iseenesest mõistetav - koos kellegagi (kasvõi iseendaga) ruumi jagamine loob koos olemise tunde, millel on oma aura.
Antud seeria poolt ellu kutsutud ruumide määratlemine oli mulle endalegi raske, sest ma pole kindel, millal on tegemist interjööri- ja millal eksterjööriga.


K: Kes sulle maketid valmistab, mida sa pildistad? Sa justkui näeksid ennast arhitekti-disaineri rollis, mis fotograafi ametiga tavaliselt kokku ei kuulu.


Valmistan maketid ise. Sellest tegelikult aastate eest kõik algaski... Keskkoolis huvitusin geomeetriliste vormide uurimustest ja hakkasin seepärast paberist erinevate struktuuride vaatlemise jaoks mudeleid ehitama. Olen alati soovinud seda võimalust kunstnikuna ära kasutada, kuid ilmselt vajas idee küpsemiseks just nii palju aega.


Kunagi tahtsin astuda ülikooli õppima arhitektuuri või sisekujundust/tootedisaini. Disaineri rollis ma ennast enam küll ei tunne, sest fotograafina ma ju uusi kujundeid ei loo. Proovin leida kujutatud idee kõige lihtsustatumat vormi ning seda kasutada sõnumi edastamiseks. Arhitekt ma ka kindlasti ei ole, kuigi see positsioon tundub disaineri omast lähedasemana. Tegin oma fotode jaoks kujundeid nii lihtsa vormiga kui võimalik.

K: Kirjelda oma tööprotsessi, kuidas sa neid mängutube tube üles sead ja mida sealjuures mõtled. Fotodes oled musta ja valge kontrasti väga erilaadselt rõhutanud, milliste kavatsustega sa seda teed? DF: Tööprotsess on iseenesest klassikaline/konservatiivne. Kavandite järgi loon makette, mida pildistan üles stuudios. Must-valgeteks ma oma pilte ei pea. Minu jaoks oli tähtis värvide intensiivsuse minimaliseerimine ja värvid samas ikkagi eksisteerivad, kuigi neid pole hõlbus eristada. Oma uuemates seeriates olen suurendanud sarnaseid makettipilte suureformaatiliste värvifotodena. Valgusega mängisin alguses palju, kuni leidsin enda jaoks kõige sobivama skeemi, mille järgi kõik pildid tehtud on. Taotlen võimalikult kontrastseid kujutisi ja püüdsin elimineerida varju niipalju kui võimalik.


Protsess muutub tegelikult järjest keerulisemaks. Olen kogunud visuaalset materjali uute makettide kavandamiseks ja samas hakanud väljaspool stuudiot pildistama makettide pildistamisel kogetu põhjal.