KRIITIKA - Janar Ala, Ene-Liis Semperi rahulikud ruumid. – Postimees 18.10.2011

Ene-Liis Semper on märk, kelle nimi on juba ammu liikunud kunsti- ja teatristruktuuridest kuhugi palju laiemale väljale – temast on saanud koguperenimi. Semper pole Eestis teinud näitust viis aastat ja Kumu väljapanek on kahtlemata sündmus, seda soovitavad isegi elustiiliajakirjad. Tahad elu ja kunstiga kursis olla, mine ja vaata – ütleb ajakiri.

Tööd on tehtud ja vaeva nähtud, kogu Kumu 5. korrus on täis kõrgetasemeliselt teostatud videokunsti ja ruumiinstallatsioone. Ruumikogemus, selle nihutamine ning nihutamiste tulemusena tekkinud väikesed tajumoonded, - siirded, hirmud ja neuroosid on Semperi tööde puhul alati olnud märksõnadeks. Labürindi vorm iseenesest on juba õõvastav – lähed sisse küll, aga kas enam ka välja saad. Juba labürint ise paiskab senise ruumikogemuse ümber, sest labürindi eesmärk ongi segadusse ajada, eksitada.

Pealkirjata

Kodu on kindlasti teine Semperi näituse oluline märksõna. Viimasesse ruumi ongi paigutatud töö – pealkirja ma kahjuks teile veel öelda ei oska, sest neid lihtsalt tööde juures ei ole. Kuid kas sel kõigel ongi nii suurt tähtust? Semperi töödel on alati olnud väga lakoonilised pealkirjad ja ega need midagi rohkem ei ütlegi, kui pildis juba märgata võib. Aga tolles suureformaadilises videos tegeleb Semper kodu kujundamisega. Ta räägib, kuidas ta vanakraamikauplusest asju ostab, millist kodu ta saada tahab – kaadris toimetavad ka ta kaks last. Taustaks mängimas Veljo Tormise «Kodulaulud». Selline lihtne ja selge visioon paremaks muutunud olmest. Unistuste kodust.

Erineval moel võiks seda koduteemat kommenteerida ruumiinstallatsioon, mis seisneb ühes vanamoodsas ruumis, millesse võib sisse piiluda – sellesse on sätitud kolm vana klaverit ning video, milles Semper jutustab üht sentimentaalset muinasjuttu ja tema jutustamise kulmineerudes emotsioonid järjest enam kunstniku kõnet segama hakkavad.

Esimene võiks olla Semperi isiklik mälestuste kodu – on eriline koht, ütleks filosoof Gaston Bachelard, koht, millest unistada. Samuti võiks see olla igaühe mälestuste kodu, oma rustikaalsuses ja villasuses viitaks see justkui mingisugusele arhetüüpsele kodukujutisele. Teine aga sentimentaalne mälestus lapsepõlvest – samuti miks mitte igaühe lapsepõlvest. Äratundmisi võib ikka esineda ning heaks kunstnikuks on ju ikka peetud seda, kes suudab isiklikkuse konverteerida kõigi omaks ilma sellest isiklikkusest kübekestki loovutamata.

Tuleb tõdeda ja tunnistada teatavat rahulikkust, mis näitusel valitseb. Mäletame, kuidas Ene-Liis Semper on meile rongimürast rappuvas ruumis hirmu peale ajanud või ekraanil enesetappu lavastanud. Asjad, mis poevad kuhugi naha alla. Praegune näitus ei poe naha alla, ta jääb kenasti naha peale. Kui nüüd võrrelda Semperi praeguseid koduvisioone näiteks samuti ühes labürindi sopis ette juhtuva vanema videoga «Uude koju» (2000), siis hakkabki silma erinevus.

Päralejõudmine

Voodiga mööda unenäolist pastoraalmaastikku sõitvat (uude koju sõitvat?) ja väikest rotti silitavat kunstnikku võib tõlgendada kahtlemata igavese mitte-päralejõudjana. Nüüdne näitus annab aga märku justkui päralejõudmisest – kinnistumisest sümboolsel väljal, kus sul on pere, kodu, märkimisväärne sotsiaalne positsioon ja sotsiaal­ne kapital. Kindlasti ei pea see tähendama mingiski mõttes paigaltammumist, millest Semperi looming seniajani märku pole andnud.

Muidugi ei ole vaja käesoleva näituse puhul rääkida ainult kodust ja päralejõudmisest, isiklikkusest ning isegi sentimentaalsest autentsusest. Võib ja lausa peabki rääkima teatrist (kui maskist), mis Semperi elu ja sotsiaalset kuvandit vähemalt pealtnäha kõige enam on mõjutanud. Lavastuslikkus videos on olnud Semperile alati omane – nüüd kaasab ta oma töödesse ka kolleege ja kaasvõitlejaid NO99st. Kui mängu astub näitleja, siis tekib alati küsimus, kas me saame teda uskuda ning milline on inimese ja mängu (ja maski) vahekord?

Eks teeselda võib samas ju igaüks ja keegi selles suhtes monopoli ei valda. Näitleja võib vastava vajaduse ning õnnestumise korral oma rollist naturaal­se emotsiooni välja pigistada, liikuda maski taha (nagu lõpeb naturaalse emotsiooniga, afektikrambiga ka juba mainitud Semperi püüd rekonstrueerida ühe vana lasteraamatu stoorit). Kuskil sellelaadsel naturaalsete ja sünteetiliste emotsioonide võitlusväljal ja vahekohas töötab ka video, mille peaosas NO99 näitleja Risto Kübar.

Protsess alles käib

Samuti huvitava kombinatsiooni siirusest, süütusest ja näitlemisest mängib välja naiiv-psühhootiline video, kus kaks mõningatest NO99 lavastustest tuttavate maskidega isikut (nais- ja meessoost) teesklevad pornofilmidest pärit moneyshot-stseeni, mille tagajärjel kukub naisterahva näole hoopis kohutav laadung vahukoort. Tõlgendusplaani võiks siin viia hoopis sellisesse kohta, kus saab rääkida infantiilsest seksuaalsusest, tunnete pornograafiast, elu vahendatusest läbi meediakujutise, aga jätame selle kõik ära.

Ene-Liis Semperi näitus Kumus pakub nii järgnevusi ja loomulikke edasiarendusi juba kunstniku loomingust tuttavatele teemadele kui ka katkestusi ja uusi plaane. Loodud ruumid ja teosed nendes on teostatud professionaalselt esindusmuuseumi uusimat kunsti eksponeeriva 5. korruse vääriliselt, kuid ometi jääb mulje, nagu oleks tegu protsessiga, mis ei ole veel lõpule jõudnud (mida ta ju ongi) ning tervikmulje jääb päriselt kohale jõudmata.