KRIITIKA - Vano Allsalu, Ene-Liis Semper ja 12 küsimust. – Kunstikeskus.ee 2001 [http://www.kunstikeskus.ee/galerii/galerii_isiksus_semper.htm]:

– Kes ma selline olen
Ene-Liis Semper, teatri-ja videokunstnik.

– Kuidas mind ära tunda, kui tänaval vastu tulen
Enamuse oma elatud aastatest olen elanud "olematu" ehk siis siilisoenguga. Kuigi, juuksed kasvavad ju kiiresti, nii et see ei pruugi olla sajaprotsendiliselt kindel tundemärk. Üldiselt mulle ei meeldi olla tänaval äratuntav, loodetavasti jääb nüüd minu asemel tuntuse lõksu mõni muu kiilaspea.

– Kuidas sai minust kunstnik
Ei tea... Lapsepõlves teiste tüdrukute salmikutesse Siima Shkopi pilte kopeerida näis kuidagi liiga lihtne, seega ei pidanud end üldse kuni päris viimase ajani selle nimetusega seotuks. Kuni avastasin, et kõiki muid ameteid, alasid ja mõtteviise ei jõua selles elus enam omandada. Et arstiks ja advokaadiks oleks end juba tükk maad varem pidanud mõtlema. Ja leppisingi siis sellega,et seekord vist, jah, kunstnik...

– Millega ma veel olen tegelenud ja tegelen
Teatrikunstnikuna tegelen iga päev (peaks puhkama, jah, ma tean...) augusti lõpust mai lõpuni lavaliste lahenduste leiutamisega erinevatele lavastustele. Sealhulgas kostüümid, grimm, valgused. Põhiliselt sellega tegelengi. Vältimatu vajaduse tekkides reserveerin aeg-ajalt galeriisid, et mõningaid videoinstallatsioone esitleda. Vältimatu vajadus tuleneb muidugi mu enese sisemisest igatsusest sedasorti asjade esitlemise järele.

– Minu tavaline tööpäev näeb välja nii
Põhiliselt koosneb mu teatritöö suhtlusest lavastajate, näitlejate, puuseppade, kingseppade, kübarategijate, grimeerijate, keevitajate, elektrike, rätsepate, administraatorite, lavatööliste ja muu sedasorti keerulise koostisega seltskonnaga. Mille tulemusena peaks keskmiselt iga kahe kuu tagant lavale jõudma uus sõnulseletamatult haarava atmosfääriga etendus. Videokunstnikuna "tavalisi" tööpäevi ei esine.

– Ülevaade minu näitustest ja muudest loomingulistest tegudest
Viimase kahe aasta jooksul on maailm mu enese jaoks mõnevõrra ootamatult suurendanud nõudlust mu videoloomingu järele. Mis on muidugi meeldiv üllatus, aga teeb ülevaate andmise loomingulisest tegevusest praeguse hetke seisuga pisut keeruliseks... ehk kunagi edaspidi?

– Mida pean oma suurimaks saavutuseks
Mõtlemisvõimet, mis loodetavasti veel paraneb. On ju üldiselt selge,et kõik tuleneb sellest.

– Mis mulle mu enda juures kõige rohkem meeldib / ei meeldi
Läbinägelikkus... kuna ma tunnen ennast juba piisavalt kaua, siis eriti enda suhtes.

– Minu lemmikkunstnik, -teos
Lemmikasjad, ükskõik, mis valdkonnast, on mul puudu mis puudu. Otsustasin juba lapsepõlves mitte millestki liialt sõltuvusse sattuda. Aga selliseid meeldivaid kunstnikke, kelle loomingust olen hoolinud, on küll olnud. Videokunstis muidugi Bill Viola, Gary Hill ja Pipilotti Rist - õnneks pole kõiki nende asju näinud, alati on just jupikaupa õiged asjad vastu tulnud. Eestist ehk enim Toomik ja Kurvitz.

– Kuskohas ja mismoodi ma puhkan
Kui võimalik, kodus suletud uste taga, küüntest kübaraga, ilma igasuguse kisa ja kärata.

– Mis mulle muret teeb ja mis rõõmu valmistab
Aeg.

– Kas kunst võib olla ohtlik?
Arvatavasti küll - eriti, kui tal veel mingi mõte sees on. Vale kontekst võib tühisemadki asjad ohtlikuks pöörata.

Küsitud ja vastatud aastal 2001