KRIITIKA - Veiko Märka, Ene-Liis Semper ei eelista midagi. – Postimees: Extra 28. II 1998

Teatrikunstnik Ene-Liis Semper sündis 4. aprillil 1969 Tallinnas inseneride peres. 1987 lõpetas Tallinna 4. ehk Lilleküla Keskkooli. Seejärel töötas kaks aastat kahes teatris kokku neljas ametis - Vanalinna Stuudios rekvisiitori ja kostümeerijana, Vene Draamateatris dekoraatori ja butaforina. 1989-95 õppis Tallinna Kunstiülikoolis eriala, mille nimetus muutus koos kooli nimega - esialgu teatridekoratsioon, hiljem lavastuskunst.

Erialast tööd alustas esimesel kursusel ning teeb seda vabakutselisena siiamaani. On teinud lavakujundusi Tallinna ja Tartu kutselistes teatrites, kõige rohkem Draamateatris.

Elab Lasnamäel. Abielus. Abikaasa Raoul Kurvitz on vabakutseline kunstnik.

– Mida on teil meenutada kooliajast?
Õppisin hästi - peaaegu ainult viitele. Oleksin võinud keskkooli kuldmedaliga lõpetada. Aga olin kohutav lohe ja sain nii lõputunnistusele kaks või kolm nelja.
Käisin täiesti harilikus koolis. Keskkooliprogramm ei ole ju tegelikult eriti raske, kui on natuke mälu ja viitsimist tunnis kuulata.
Minu elukutsevalikut keskkooliaeg ei mõjutanud. Inimene on sel ajal ju veel välja kujunemata.

– Kas te laste kunstikoolis käisite?
Ei käinud, ainult kunstiringis. Trükkisin seal näiteks kangaid ja tegin savist plönne. Fanaatiline joonistaja ma lapsena ei olnud ja ausalt öeldes joonistan oma arvates siiani üsna kehvasti.

– Mida teile lapsena kõige rohkem joonistada meeldis?
Sel ajal oli trendikas näiteks Siima Shkopi raamatuillustratsioonide pealt salmikutesse ilusaid printsesse kopeerida. Ikka profiilis, kroonid peas.
Eriti hinnas olid mõnede emade joonistused, kuna nemad oskasid seda tööd esimese klassi tüdrukutest tunduvalt paremini.

– Teie vanematelt abi ei küsinud?
Ei. Sain ise hakkama.

– Olid teil lapsena pikad juuksed?
Lapsena olid väga lühikesed. Lasteaias olid teistel tüdrukutel tolleaegse moe kohaselt viineriks keerutatud rullid pealael ja kaks patsi. Mind tegi see kadedaks. Kui mulle tutt pähe tehti, pidi see alati klambriga kinnitatud olema ja kukkus sellest hoolimata ära.
Pikad juuksed olid mul 15-16-aastaselt. Pruuni värvi ja vastikult lokkis.

– Kas Johannes Semper on teie sugulane?
Väga kaugelt.

– Kas teil kutsevalikuga probleeme oli?
Ei. Kõik kukkus välja nagu üldtuntud loos: sõbranna kutsus eksamitele kaasa ja mina avastasin endalegi üllatuseks, et saan päris hästi hakkama. Varem polnud ma kordagi arvanud, et minust kunstnik saab.
Tegelikult tahtsin lavakasse minna. Aga keegi ütles, et head näitlejat minust nagunii ei saa. Kuna ma ERKIsse kohe sisse sain, jäigi lavakunstikateedrisse pääsemine proovimata.

– Kas enam ei tule sellist mõtet, et tahaks kulisside kujundamise asemel ise laval esineda?
Enam mitte. Need on nii erinevad asjad.

– Mis on olnud teie esimene ja viimane töö teatris?
Esimene tõsine töö oli Eino Baskini lavastatud Neil Simoni «Jumala soosik» Vanalinna Stuudios.
Viimane valmis töö on Hendrik Toompere lavastatud «Kunst», pooleli on Shakespeare’i «Richard III» Mati Undiga.

– Kuidas vabakutseline teatrikunstnik tööd saab?
Kui lavastaja on endale sobiva tüki leidnud, siis ta kutsub sellise kunstniku, kellega ta on varem töötanud. Kui lavastaja hakkab uut kunstnikku otsima, on tal kas vanast kõrini või tahab ta midagi uut ja värsket leiutada. Aga ka siis otsib ta eelkõige oma tuttavate seast.

Milline näeb välja teatrikunstniku tööprotsess?
See on suur ja pidev arutelu lavastajaga. Mõnel on väga kindel kujutlus sellest, mida ta laval näha tahab. Aga ideaalsel juhul käib töö nõnda, et lavastaja ütleb ühe ja kunstnik teise sõna.
Ühe etenduse väljatoomine võtab aega keskmiselt kaks kuud. Maksimaalselt olen kujundanud kuus lavastust hooaja jooksul ja füüsiliselt rohkem ei jõuakski.

– Kas teil on mõni lemmikajastu, -zhanr või -stiil?
Ma olen väga harva sattunud ajastutükkide kujundamisele. Meenub ainult Mati Undi lavastatud «Gertrud». Muu on ikka olnud miksitud, stiliseeritud või kaasajastatud - ka praegu käsilolev Shakespeare’i töötlus.

– Milliste oma lavakujundustega olete kõige rohkem rahul?
Väga rahul olin «Fernando Krapiga» - tänu Jüri Krjukovile, kes minu arvates tegi erakordselt ilusa osa. Parimad tööd on seotud Mati Undi ja Hendrik Toompere lavastustega: «Iwona», «Illusioon», «Kolmas politseinik», «Maailmakõiksuse kiireim kell», «Kunst».

– Kas töö on aastatega huvitavamaks muutunud?
1993. aastal ütlesin ühes telesaates, et lähema viie aasta jooksul mul igav ei hakka. Praegu võiks seda väidet vist pikendada. Nii kaua, kuni on huvitavaid ja inspireerivaid lavastajaid, on ka minul huvitav. Seda enam, et ma ei ole enam selline kobakäpp nagu alustades. Tehniline mõtlemine on paranenud, kogemusi ja vabadust rohkem.

– Kui sageli te teatris vaatajana käite?
Viimasel ajal pole käinud. Teatris töötamisega kaasneb harjumus läbi valvelaua sisse pääseda. Siis tekib ka tunne, et oled omandanud õiguse kõigi oma kolleegide tööde vaatamiseks. Reeglina see õigus õnneks ka kehtib - kui ma ikka väga mõnd etendust näha sooviksin. Aga aega ei ole.

– Novembris oli teil galeriis Vaal näitus. Miks te kujutava kunstnikuna just videoinstallatsioone teete?
Pikka aega ei olnud mul kujutava kunstiga mingit sidet. Arvasin, et see ei sobi minu kahtlasevõitu ja laialivalguvate huvidega.
Aga kuna Raoul tegeles muu hulgas ka installatsioonidega ning aeg-ajalt minu käest nõu küsis, muutusin üsna ruttu ülbeks. Ütlesin, et see kõik on väga lihtne, mille peale Raoul küsis, miks ma siis ise midagi ei tee. Proovisin. Oligi lihtne ja võeti pealegi väga hästi vastu. Ja inimene on juba kord selline, et kui tal mingi asi hästi välja tuleb, siis ta hakkab sellega edasi tegelema.

– Kas te preemiaid ja auhindu olete saanud?
Kultuurkapitali aastapreemia möödunud aastal.

– Kui suur see oli?
20 000 krooni.

– Kui saaksite sada tuhat, mida te sellega teeksite?
Olen kohutav raiskaja. Suurema osa jagaksin ilmselt sõpradele laiali. Ostaksin endale ilusaid riideid - väga naiselik, kas pole?
Ei, tegelikult läheksin hoopis reisima. Praegu tahaksin just reisida, aga pole veel otsustanud, kuhu.
Intervjuu jooksul jõuab Ene-Liis Semper teha veel üsna mitut asja: helistada, kohvi juua ning süüdata sigareti sigareti järel. Ning vestelda umbes kümne inimesega, kes tema (õigemini küll Hendrik Toompere) garderoobist läbi saalivad. Nii saab küsimatagi selgeks, et õhtul läheb Ene-Liis koos abikaasa ja sõpradega Dan Põldroosi pulma ning kingiks võetakse kaasa noad-kahvlid, millest igaühele on graveeritud kinkija nimi.
Kui me edaspidi Danile külla läheme, saame justnagu oma riistadega süüa, selgitab Ene-Liis kingi praktilist väärtust.
Kui aga Toompere näitab oma vastostetud pulmakinki - kullatud indoneesia kurge, millest ainult pea pakendist välja paistab -, ei varja Ene-Liis oma vaimustust: Ilgelt lahe!

– Kui palju te suitsetate?
Kodus üldse mitte. Töö juures sõltuvalt sellest, kui pingeline tööperiood parajasti on. Tegelikult üsna vähe.

– Mida te sagedamini unes näete ja kas seda saab kunstnikutöös ära kasutada?
Ei saa. Unenäod on hoopis teistsorti maailm. Näen harilikult üsna vägivaldseid ja filmilikke unenägusid.

– Meenutage oma lemmikfilme.
Filme vaadata armastan, aga üldistusi teha on raske. Meeldinud on erinevate rezhissööride erinevad tööd. Viimati «Dead man». Ka «Inglise patsient» oli päris tore, kuigi sentimentaalne.

– Kui sageli te telerit vaatate?
Teler meil on, aga vaadata ei saa. Majas, kus me Lasnamäel elame, on SAT-TV piraatantenn. Arve oli maksmata ja seetõttu lülitati suvel kõik kanalid välja. Suurt puudust ma sellest ei tunne.

– On teil palju sõpru?
Sõpru ei ole eriti palju. Aga tuttavaid küll.

– Kas teie sõpruskonnas on rohkem kunstnikke, näitlejaid või lavastajaid?
Ma ei vali inimesi erialade järgi. Mul on väga hea meel, kui ma kohtun mõne inimesega, kes on minu maitse järgi - aga mul on üsna väljakujunenud maitse -, ja avastan, et ta on ka omal erialal kõva käsi.

– Võite te oma maitset lahti seletada?
Mulle meeldivad ausad ja piisavalt iseteadlikud inimesed. Egotsentrilised ja suurejoonelised. Ma ei kannata silmaotsaski väiklust. Ja rumalust, mis on õigupoolest peaaegu seesama.
Mulle meeldib, kui inimene täpselt teab, kus on tema piirid.

– Kuidas te endale riideid valite?
Ei oska öelda. Trendid mind eriti ei huvita. Kui väga hädas olen, pöördun oma kolleegide õmblejate poole.

– Kas teil on lemmikloom, -lill, -toit või -jook?
Ma püüan mitte midagi eelistada. Tõsi, väga paljusid asju ma lihtsalt ei söö: saia, friikartuleid, sibulat, küüslauku, shokolaadi, torti - kuna see on peaaegu seesama, mis sai -, kooki, kringlit ja küpsiseid niisamuti. Eriti ei armasta kohvi. Ma ei söö kohupiima, oliive ega heeringat.
Ülejäänud toiduainete suhtes mul eelistusi pole.

– Kui kaua te abielus olete?
Ene-Liis võtab sõrmest sõrmuse ja uurib selle sisekülge: 23. septembrist 1994. Tegelikult kestsid pulmad küll kaks päeva, põhiline pidu oli järgmisel päeval.

– Kuidas te kokku sattusite?
Üritasin kunagi oma sõbratari Raoulile mehele panna, kuna mulle tundus, et neil mõlemal on igav. Sellest ei tulnud aga midagi välja, kuigi nad korraks siiski kokku läksid. Üritasin lavastada väga suurejoonelist stseeni.
Kuna suhtlesin aktiivselt mõlema poolega, kukkus lõpuks nii välja, et jäin ise vahele.

– Kui sageli te abikaasaga vaidlete?
Harva. Meil on üsna ühesugused maitsed. Ja kui ei olegi, siis me respekteerime teineteist piisavalt, et mitte totralt vaidlema hakata. Meile meeldib teineteise argumente kuulata.

– Kas te olete edev?
Kunagi vist olin - umbes sel ajal, kui mul pikad juuksed olid. Praegu ma tean, kuidas ma välja näen ja mõjun ja kuidas seda muuta. Püüan igas situatsioonis adekvaatne olla. Minu meelest ei ole see klassikaline edevus.

– Kas arvustused lähevad teile korda?
Kriitikal on mind raske üllatada. Ükskõik, kas ma saan kiita või laita, tavaliselt tean seda juba ette. Teatrikriitika tase on Eestis üldse madal, rohkem hoolin ma sellest, mida minu töö kohta trupisiseselt öeldakse.

– Milliseid töid teile meeldib, milliseid ei meeldi teha?
Reeglina saan ma iga asjaga hakkama ja püüan ka igapäevased toimingud võimalikult kiiresti kaelast ära saada.
Ma ei oska autot juhtida. Ja kuna kõik teised oskavad, siis see on vist veidi ebaharilik. Kahjuks ei oska ma ka trumme mängida.

– Miks «kahjuks»?
Sellepärast, et tegelikult mulle trummilöömine meeldiks. Raoul Kurvitz on endine trummar. Kunagi me proovisime koos mängida ja minu üllatuseks selgus, et trummi löömine polegi nii lihtne.
Veel on mul kahju, et ma ei oska lennukit juhtida ja vist ei õpi seda kunagi ära. Ühtlasi võiks siis osata ka ratsutada. Ülejäänud oskustest ma praegu erilist puudust ei tunne.

– Mis on harilikult teie viimane mõte enne magamajäämist ja esimene pärast ülestõusmist?
Kuna mul pole äratuskella, siis hommikul esimene mõte on harilikult: kui palju kell on. Väga harva on päevi, kus kella järgi välja minema ei pea. Õhtul püüan üldse mitte mõelda, muidu ei jääkski magama.

– Millistes paikades ja situatsioonides te end kõige paremini tunnete?
Hästi tunnen ennast siis, kui mul on mingi konkreetne ülesanne, millega tegeleda. See ei sõltu kohast. Halvasti tunnen ennast siis, kui mul midagi teha pole ja endal ka olukorras inspiratsioon puudub.

– Aga kas teile lihtsalt istuda ja inimesi vaadata meeldib?
Selle etapi olen ma juba läbi elanud.