KRIITIKA - Kairi Prints, Kaose korrastaja päevaraamat. – Eesti Päevaleht 19.07.2009

Kunstnik Erki Kasemets peab ­sünnipäeva ja avab näitusi, töötab teatris ja teeb teatrit, koostab põrandaalust kunsti­väljaannet, õpib ja õpetab, kogub asju ning elamusi. Temaga veedab tööka viispäevaku Kairi Prints.

Kuna Erkil on haruldane omadus mäletada kuupäevalise täpsusega mitte ainult oma elu olulisi sündmusi, vaid ka ennast ümbritsevate inimeste omi, talletada hetki, siis dokumenteerime ka oma vestlused korralikult ära. Erki on väga empaatiavõimeline inimene - teda tõesti huvitab kõik, mida ta enda ümber näeb - nii et püüame neid paljusid asju, mis Erkit igapäevaselt ümbritsevad ühte pikka hetke püüda. Lihtsalt käime ja imestame elu üle nagu Vana-Kreeka mõtlejad. Aristotelese järgi algab filosoofia imestamisest, sama algupära on ka kunstil, vähemalt Erki puhul kindlasti.

7. juuli

Erki 40ndast juubelist on möödas täpselt nädal. Täna avab ta Draakoni galeriis isikunäituse "SSS" (Sünd. Sigimine. Surm.).
Kunstisaali on kogunenud palju huvilisi. Näituse märksõnadeks on "aeg" ja "taasringlus". 366 kuupäevamaalingutega joogipakendit läbivad kalendriaasta kuupäevad, jõudes ringiga algusesse tagasi. Kuupäevad võivad olla küll järjestikused, kuid aastad pole seda mitte.
Pakendid on maalitud ajavahemikus 1994-2009, nii et kahe järjestikuse kuupäevaga pakendi vahel võib olla kuni 15 aastat. Näib, nagu installatsioonil oleks kronoloogiline järgnevus, tegelikult seda aga pole. Siit saab paralleeli tõmmata inimese eluga. Ka see, kuidas oma möödunud päevi mõttes ritta seame, ei pruugi tegelikkusele sugugi vastata. Samas äkki see näiv tegelikkus ongi päris tegelikkus, kes teab? Värvilised pakendid räägivad enda eest, eks inimesed jõudumööda ka.
Pakenditele lisaks saab näitusel ka telekat vaadata. Installatsiooni avas pidulikult Erki enda asutatud Polügoonteater etendusega "Sõrm", näitlejateks olid avamisele tulnud inimesed ja etendus filmiti üles. Seda näitabki näituse lõpuni nurgas seisev televiisor. Meie aga räägime veidi veel ajast ja selle võimalikest tähendustest.

– Aeg on su jaoks oluline?

Aeg on minu jaoks põhiküsimus. Ei oska küll tuvastada, millest selline huvi alguse võis saada.
Ühtegi asjakohast lapsepõlvetraumat ka ei meenu. Lihtsalt millalgi avastasin, et kõik muu on mulle kõrgemal võrdlustasandil teisejärguline.
Eks igaühes peitu mingi veidi hämar asi, mis tõeliselt pinget pakub ja tagant piitsutab. Minu kõigi tegevuste ja loomingu liikumapanev jõuks on siis ebaselge päritoluga "ajakiiks".

– On sul palju aega? 
Võiks öelda, et aeg ongi ainus, mis mul on. Ja seda on täpselt sada protsenti - ei palju ega vähe. Kõik muu eluatribuutika käib lihtsalt ajaga kaasas. Aeg on elust igas mõttes üle. Kui aga vastatagi küsimusele just elu igapäevaste toimetuste ja "vaba aja" mõistes, siis pole mul üldse aega. Ja vähemastki paarkümmend aastat pole olnudki, ei ühtegi "vaba aja päeva".

– Kas aeg annab arutust?

Annab. Kõik tegevused, mille üle hetkel tõeliselt muret tunneme, muutuvad ajapikku unustatuks-tühisteks. Lugege kas või vanu kirju või koosolekuprotokolle. Moodneollatahtmise-ajakaaslemise vastas seisab aga üks küsimus, millele aeg arutust ei anna. Selle ajatu asjanduse peab aga igaüks endale ise aja jooksul selgeks tegema...
Erki aeg on tõesti sisustatud. Ta ei piirdu vaid ühe näituse avamisega päevas. Draakoni galeriist jalutab seltskond otse kultuuritehasesse Polymer , kus kunstnik avab näituse "Kutse mahalaskmisele". Näitus ei avane ka siin iseenesest. Kõigepealt teeb performance'i Erki kolleeg Rakvere teatrist - Üllar Saaremäe. Jõuline sümbol - suur puust rist - muudab pakendi lunastajaks ja piima vereks. Punane aerosoolvärv võimaldab etendust nautida lisaks nägemismeelele ka haistmismeelel. Üllar soovib Erkile palju õnne, värviaurud heljuvad õhus.
Järgmisena pakutakse lunastust kuulmismeelele, kui lavale astuvad järgmised performance'itajad Meeland Sepp ja Margus "Sorge" Tiitsmaa. Nende tekitatud muusika saatel astub lavale veel terve hulk paljaste ülakehadega mehi, kes haaravad kivid ja hakkavad lammutama nagu mehed kunagi. Viimaks on näitus valmis avamiseks. Šampused samuti.
Kunsti ja elu ülistatakse hommikuni välja.

– Erki, kas sa ootad, et keegi su kutsele vastab? Kuidas selline näituse pealkiri üldse sündis?

Ei oota. Kuigi muus ajas ja oludes polekski see ilmtingimata võimatu. Toimekontekstist eraldatuna on kunagi kirjapandut sageli pea võimatu mõista ja uskuda. Kui näitusel eksponeeritud lähiajaloo leebelt veidrad dokumendid võivad näole manada kergelt üleoleva muige, siis kutsesse mahalaskmisele - dokumendi võrdkujusse - tuleks suhtuda täie tõsidusega.
Näituse pealkiri on laenatud geniaal­se underground-kunstniku Peeter Velbergi laiast loomingulisest pagasist.
Kirjutusmasinal trükitud kutse originaal pärineb kaheksakümnendate lõpust.

– Käsitsi ümber kirjutatud tšekid, vanad dokumendid... Milleks? Mida see kõik sinu jaoks tähendab?

Minu jaoks on see üks suur, eluga orgaaniliselt läbipõimunud mäng. Mängu eesmärk selgub hiljem, mängu lõpus. Või ei selgu. Näiteks kõigi erinevate ööpäevasekundite märgistusega tšekkide kollektsiooni kokkusaamine pole reaalselt võimalik. Vast ainult siis, kui mitte millegi muuga üldse mitte tegeldagi.

– Su kunstis pole miski juhuslik. Sul on nööbipintsak, millel iga nööp vastab ühele elatud päevale, sa kogud tähenduslikke kuupäevi ja kellaaegu, hoiad igasugu nodi alles, kõik on millegagi seotud, kõik on oluline. Räägi oma süsteemist - kuidas sa kogu seda infot haldad?

Haldamisega on tõsiseid raskusi, kuid säilitamiseks kõlbab K.A.K.K. - Kõikide Asjade Kirjapaneku Koht. See kujutab enesest hiiglaslikku, määramatult kasvavat kaardipakki.
Ühesuurustel papitükkidel leidub kõikvõimalikku infot: päevasündmuste kirjeldustest tuttavate inimeste registrikaartideni. Leidub ka algselt mitmemeetriseid, hiljem õigeks suuruseks tükistatud maale ja joonistusi.
Kaardipakki teoreetiliselt segades keerleb selles kogu maailm.
Kogun ka joogipakendeid ja üldse igasugu asju, mille peale saab maalida või mis on muidu huvitavad.

– Ega sul kodus vist eriti liikumisruumi pole?

Kuidas sa ära arvasid?

– Olen lihtsalt taibukas, tabasin ära. Kas sina ootad oma tööde vaatajalt, et ta sinu antud tähenduse ära tabaks? Või on kunst pärast esitamist vaba, uutele tähendustele täiesti avatud?

Mõistmise koha pealt on alati hästi suur eelarvamus. Inimesed kardavad asju, millest nad aru ei saa. Minu kunstis on tegelikult väga palju vastuseid sees, kui vaataja viitsib vähegi vaeva näha, võib ta minu tähendused üles leida küll.
Aga loomulikult on mu tööd ikkagi kõikidele tõlgendusvõimalustele avatud, ainuõiget tähendust pole olemas.

8. juuli
Täna sõidame Rakverre. Erki on Rakvere teatri peakunstnik. Praegu on töös kaks sügisel esietenduvat lavastust - "Kaval-Ants ja Vanapagan" ning "Kui Harry kohtas Sallyt". Neis mõlemas on Erki kunstnikukäsi mängus. Täna arutab ta Harry ja Sally kostüüme ja dekoratsioone ning vaatab üle Antsu ja Vanapagana aksessuaarid, mis juba valmistamisel.
Teatri fuajees on näha riismeid Erki näitusest "PEP" (Pool Elu Prügimäel).

– Kuidas sulle meeldib teatris töötada?

Meeldib pideva liikumise tunne - justkui midagi toimub kogu aeg ja tegelikult ju toimub ka.
Paradoksaalsel kombel kaovad selles tuhinas üsna kiiresti ka kaduvikulised küsimused. Need, mis võiksid siiski alati kauem päevakorral püsida.

– Mis on teatrikunstniku töös sellist, millega muus vallas tegutseval kunstnikul kunagi kokku puutuda ei tule?

"Kunstniku" mõiste on üsnagi lai ja hõlmamatu ning igal konkreetsel juhtumil eraldi vaadeldav.
Nii et ei saa kunagi määratleda kellegi loomingulisi võtteid vaid tema tegevusala järgi. Eri inimestega koostöö-kokkupuute moment on muidugi lavastuskunstides spetsiifiliselt kõrge.
Nagu juba näitusel selgus, on Erkil ka endal teater. Juba kolmteist aastat on tegutsenud omapärane projekt - Polügoonteater. Sellest projektist kirjutas Erki oma magistritöö Eesti Kunstiakadeemias. Ta lahkab selles keerulist teemat, kust algab ja lõpeb teatrietendus kui selline. Hästi tugevalt on kinnistunud harjumused, mida saab ja võib nimetada teatriks.
Tegelikult pole need kriteeriumid nii jäigad. Kui on olemas mingi esineja ja publik, siis sellest piisab täiesti, tingimused teatriks on loodud. Polügoonteater ongi selline teatri piire laiendav ettevõtmine. On antud kümneid väga erinevaid etendusi, Huvitavamatest eksperimentidest võiks välja tuua etenduse "Kunsp" (tuletatud sõnadest "kunst" ja "sport"), kus kaksteist kunstnikku mõtlesid välja spordialad, milles publik pidi jõudu katsuma või näiteks sellise etenduse, kus teatripublik sõitis rongiga ja perroonidel peatudes sai vaadata kostümeeritud tegelasi, kes ka viimaks rongi peale tulid.

9. juuli

Sama kaua kui Polügoonteatrit, teeb Erki koos sõpradega kunstiajakirja nimega Vedelik.
Läheme külla Sven-Erik Stambergile, kes on kujundanud suures osas ajakirja stiili ja kelle kodus paljud Vedeliku numbrid ka valminud on.
Svenil on kodus üks tool, mille alla kogunevad Vedeliku materjalid. Kui hunnik on juba piisavalt kõrge, tehakse ajakirja number valmis. Ei mingeid tähtaegu ega tingimusi, puhas kunst. Igal numbril on küll oma teema, aga loovale inimesele on selline asi pigem mõtteergutajaks kui -piduriks. Sirvime ajakirja numbreid, mida on aastate jooksul ikka omajagu kogunenud.
Vedelikul on ka oma kalender, mis kõlbab igaks aastaks - nimelt on seal märgitud kuupäevad, aga mitte nädalapäevi. Lihtsalt numbrite jadad iga kuu pildi all. Nii kalendris kui ajakirjades sisalduvad tööd on valmistatud peamiselt lõika-kleebi tehnikas, olulised on nii pilt kui tekst.
Vedeliku stiili on nimetatud isegi dadaistlikuks. Ajakirjale on kaastöid teinud sajad inimesed, viimati ilmunud "Moe-eris" näiteks tuntumatest nimedest Elo Viiding, Taave Tuutmaa ja Ly Lestberg. Osalejate nimed on mainitud vaid tiitelle hel, tööde alla eraldi nimesid ei märgita.
Selline avalikkuse ja anonüümsuse huvitav segu.
Vedeliku numbrite tiraažid kõiguvad paarist paarikümneni. Ajakiri on mõeldud käest kätte ringlejaks. Ainult viimane number sai tänu Kulkalt toetuse saamisele oma tiraažiks lausa 300.

– Sven, kuidas on Erkiga koos töötada? Mis sind tema kunstnikunatuuri juures köidab?

Meie koostöö on huvitav. Erki taotleb oma töödes objektiivsust, mis kunstnikele tavaliselt eriti korda ei lähe. Ta üritab luua parimat võimalikku ilma sohki tegemata, see köidabki. Ta on oma kunstis väga aus, näeb selle aususe nimel suurt vaeva. Samuti nõuab ta ausust igasugustes mängudes ja vihkab sohitegemist ka seal. Huvitav on jälgida, kuidas ta otsib objektiivset tõde tänapäeva kõrvalekalletega maailmas.

10. juuli

Täna räägime veidi haridusest. Nagu juba mainitud, on Erki EKA magister. Tulevast sügisest alustab ta samas ülikoolis meedia ja disaini erialal doktoriõpingutega. Erki doktoritöö esialgne pealkiri kõlab põnevalt: "Väljaspool tavalist. Pidu. Polügoonteater."
Väljaspool tavalist - see on selge. Aga pidu? Mis selle peoga siis on?
Peoga on selline asi - temaga ollakse niivõrd harjunud, et teda eraldi nähtusena enamasti ei märgata. Tegelikult on tal täita ülimalt tähtis roll. Võib lausa väita, et eluringi panebki liikuma ümberlülitused tähtpäevade, pidude või mis tahes eriseisundite ja olme vaheldumises - kas või töönädala ja nädalavahetuste näitel. Meelde jäävad hetked, mis tõusevad tavaolekust esile - need kujunevad inimese elu verstapostideks.

– Kas oled ise ka suur peoloom?

Loom või mitte, aga vast poolsada unustamatut peokogemust suudaks mälusoppidest sekunditega üles otsida. Osa neist kandub ikka kindlasti peoloomkatsete kanti ka.
Kuna jõudsime jutuga peoteemadeni, otsustame minna Kuku klubisse. See pika ja kireva ajalooga kunstniinimeste kogunemiskoht on ka Erki lemmikuks Tallinna menulokaalide seas.
Siin on toimununud ka Vedeliku esitlusi ja mitmeid töökoosolekuid. Klubi on rahvast täis, tipsutatakse ja tantsitakse.
Meie täna peoloomkatseid ei tee, räägime vaid juttu.

– Meil jäi enne pooleli hariduse teema. Kui oluline on haridus kunstniku jaoks?

Haridus on kindlasti oluline. Ma ei mõtle siin rakenduslikku baasi, mingeid konkreetseid oskusi ja omandusi.
Väärtuslik on eelkõige sõltumatu ja avatud seisund harimisprotseduuri vältel.
Selline ideaalne vaba olek on edasises elus asendamatu, ka selliste toredate asjade, nagu elukogemus ja vaevanägemine, juures. Need võiks hiljem muidugi hariduse omandamise kogemusega sujuvalt liituda.

– Oled EKAs tegutsenud ka õppejõuna. Kuidas meeldib, kas oluline käimalükkaja selles rollis on missioonitunne või pigem midagi muud? Võib-olla lihtsalt "tunne"?

See tunne võiks olla veidi kahtlev, õpetajaroll on ju tegelikult väga vastutusrikas. Kas suudan seda väärikalt täita? Igatahes olen üritanud.

– Rääkides tunnetest jõuame tagasi imestamise juurde. Kas sind panevad imestama näiteks inimesed, kes istuvad baaris, joovad õlut ja räägivad palju?

Inimesed panevad mind imestama igas olukorras, juhul kui nad ka midagi eelnimetatut tegema ei juhtu. Mis aga palju rääkimisse puutub - siis võ ib see johtuda olukorrast, et sõnakogumiskaevud on pilgeni täis ja ajavad üle. Kommunikeerumiseesmärk sellistel juhtudel on tühine.

11. juuli

Täna vaatame üle Erki ateljee, mis asub Kloogal. Siia kogub ta oma materjale. Korterist võib leida hunnikuteviisi selliseid asju, mille tavainimene oleks ammu prügikasti visanud. Kuid Erkile ei ole kogunevad asjad taagaks, temale on sellist varaaita vaja.

– Kuidas sa siia üldse sattusid?

Kui 1994. aastal läksid vene väed Eestist välja, jäid paljud korterid tühjaks. Sain ühe sellise kehvas korras korteri endale. Hakkasin oma koli siia vedama, ehitasin purkidest seinad ja selline ta nüüd on. Siin ümbruskonnas toimusid ka Polügoonteatri esimesed etendused.
Hüljatud hoonetega territooriumid, vanad angaarid - need annavad palju võimalusi erinevate performance'ite korraldamiseks. Siin toimus näiteks üritus nimega "Liiter". Kõik osalejad said valida liitri mingit värvi ja siis mingi vabalt valitud objekti sellega üle värvida. Nüüd on kahjuks need toredad paigad siledaks lükatud ja meie kunst ühes nendega kadunud.
Nagu näha, on Erki tegevused niivõrd omavahel põimunud, et üks asi viib alati teiseni. Kõik on kõiges ja mis veel parem - kõik asjad on potentsiaalne kunst. Sellist maailmapilti võiks nimetada tegelikustamise filosoofiaks.
Võimalikkuse ja tegelikkuse vaheline piir on õhkõrn, kuid tavaliselt inimesed on laisad seda sammu astuma, oma ideesid teostama ja unistusi ellu viima.
Erki jõuab palju, sest temale on kõrgemalt poolt antud lõputu imestamisvõime, aga ei kübetki laiskust.

Erki Kasemetsa isikunäitus "SSS" Draakoni galeriis jääb avatuks 19. juulini. "Kutse mahalaskmisele" Polymeris on üleval 7. augustini.