KRIITIKA - Andreas Trossek, 19.03.2010. – KUNST.EE 2010, nr 1-2

“21.05.09 ja 14.06.09” on ennekõike kahe erineva projekti üllatavalt hästi kokkukõlav koosmäng. Pilt galeriiruumides on “liikuv”, atmosfäär kinolik. Jutustusetahet ja narratsioonilaenguid saab vaataja ammutada samuti kaasavõetavast tekstivoldikust, mida kirjeldatakse kui kahe kunstniku ühise näituseprojekti kolmandat koostisosa. Ka näituse pressiteksti läbitöötamine enne galeriisse tulekut paistab külastaja jaoks obligatoorne olevat, sest alles seejärel saavad omavahel tihedalt kokku sõlmuda märksõnad nagu näiteks “inimtühi”, “Tallinn”, “valged ööd” ja “valged hobused”, aga ka “küüditamine”.

Kasearu esitleb galerii efektselt hämardatud twinpeaks’ilike kardinavoltidega vooderdatud tagasaalis oma 13-minutilist videot “21.05.09”, kus näeme varasuvises ööhämaruses Tallinna kesklinna majaseintel kappavat valget hobust – tegelikult siis liikuvast sõiduautost tänavaäärsetele objektidele projitseeritud loop’ivat arvutianimatsiooni. Video rullub lahti nagu põnevusfilm, projektoriga autot jälitab teinegi sõiduk, kust on enamik ekraanitegevust üles filmitud. Helitaust on tugev, kostes galerii avasaali. Aasta enne selle videomaterjali filmimise kuupäeva 21.05.2009 oli kunstnik koolitöö raames teostanud video proovivariandi, lugedes järgmisel päeval uudistest üllatavat tõika, et samal ööl olla Tallinnas ringi kapanud ka lihast ja luust hobuseid, hipodroomilt kuidagimoodi põgenema pääsenud loomi.

Oma tehniliselt lahenduselt meenutab Kasearu töö üht varase saksa videokunsti näidet 1970. aastate algusest, ent ilmselt on sarnasus juhuslik, sest Kasearu on varemgi tundnud huvi valgusprojektsiooni kasutusvõimaluste vastu avalikus linnaruumis ja vaevalt on tegemist ka sihiliku tsitaadiga. Siiski, teostuslik paralleel kahe töö vahel, mida lahutab teineteisest ligi nelikümmend aastat, on peaaegu müstiline: ka Imi Knoebeli “Projektion X” (1972) on video, milles projitseeritakse liikuvalt autolt öise Darmstadti unistele majaseintele valgusvoogu – võbelevat X-tähe kujutist. Samamoodi nagu Knoebelil on ka Kasearu peamine taust maalikunstis.

Maalikunstniku taust on niisamuti Tõnis Saadojal, kelle “nimi ei vaja Eesti kunstipublikule küll lähemat tutvustamist”, nagu tõdetakse lapidaarselt galeriipoolses pressitekstis. Tõsi, tagasihoidlik uudisväärtus peaks peituma vähemasti selles, et tegemist on Saadoja esimese märkimisväärse väljaastumisega fotoinstallatsiooni formaadis. Galerii pimendatud esisaalis eksponeeritakse üheksat valguskasti fotodega tühjadest öistest Tallinna ristmikest, mis on tehtud trajektooril Nõmme–Lasnamäe. Valguskastid süttivad ja kustuvad sarnaselt plinkivate puhkerežiimil valgusfooridega pildistatud linnaristmikel. Ristmikel ei ole sõidukeid ega inimesi, linn on surnud. Näiliselt neutraalne ja justkui vaid fotode tegemise aega markeeriv-dokumenteeriv pealkiri “14.06.09” on samas tugevalt mälupoliitiliselt laetud, viidates riiklikule leinapäevale ja ühele valusamale kollektiivsele traumale taasiseseisvunud Eesti rahvuslikus ajaloonarratiivis – küüditamiskogemusele.

Mõlemad tööd on siiski väga kindlalt “jalgadega maas”, eksisteerides ennekõike siin ja praegu ning regressiooni sõjaaegsete minevikuvarjude või perutavate Pegasuste irreaalsesse maailma ei toimu. Kasearu mäng kappava valge hobuse kitšiliku kujundiga ega ka Saadoja vihjeline küüditamistemaatika ei suuda panna unustama, et mingis mõttes saab kõnealust ühisnäitust vaadelda ka ainult ühe foto- ja videodokumentatsioonina inimtühjast suvisest Tallinnast. Nii oleks see justkui Saadoja enda Tallinna teemalisi fotorealistlikke akvarellimaale demonstreerinud 2008. aasta korterinäituse üks edasiarendusi. Või ehk vastukommentaar arhitektitaustaga Paco Ulmani mullusele fotonäitusele “Tallinnas”, mis mängis ideega mitte siis inimtühjast, vaid täpselt vastupidisest, s.o ülerahvastatud Tallinnast?

Kummalisel kombel kipuvad kaks projekti galeriisaalides teineteist ka konnotatiivselt täiendama: seal, kus Saadoja “ristmikuinstallatsioon” võiks jääda üksinda veidi kiretuks ja steriilseks, lisab värvi Kasearu visuaalselt paeluv “hobusevideo”, ning seal, kus viimane eraldiseisvalt oma tõsiseltvõetavust mõttevabale silmakõdile juba kaotama kipuks, tuleb omakorda appi Saadoja liigset poeetikat tasandav kontseptualistipositsioon. Tõtt-öelda hakkavadki tema plinkivad valguskastid eraldi installatsioonina tõeliselt tööle alles galerii sulgemisajal – siis, kui aknakatted on üles tõstetud ja pildistatud valgusfoorid vilguvad läbi akende ümbritseva linnaga samas rütmis.

Saadojale ja Kasearule on see näitus teine kord duona esineda. Ka ühisnäituse funktsionaalne pool (loe: eelarve) tundub olevat hulga parem kui Tallinna Linnagaleriis 2008. aasta lõpul avatud Kasearu ja Saadoja ühisväljapanekul. Eesti Kunstiakadeemia kolm maaliõppejõudu (Kaido Ole, Lauri Sillak ehk Laurentsius ning Tõnis Saadoja) otsustasid tollel silmanähtavalt “keel põses” huumoriga tehtud näitusel vastu võtta oma õpilase Kasearu duelliväljakutse maalida lausakadeemilises padurealismi võtmes üht eesmärgitut eset, mille Kasearu oli kokku klopsinud. Et pildid tuleksid ikka nagu päris ja meeldiksid rahvale. Näiliselt provokatiivsest rünnakust terve õppesüsteemi aadressil ja raevukast isatapust oli asi muidugi kaugel – toona üheskoos esinenud õpilaste-õpetajate bande üksmeelt annaks eeskujuks seada igas õppeasutuses. Vaenlasekuju leiti pigem kunstikauge reakodaniku sotsiaalses koondportrees ja n-ö lollis ajalehekriitikus, kes ausalt öeldes küll milleski muus süüdi ei olnud kui selles, et julges näitust ebahuvitavaks pidades oma isiklikule kriitikumaitsele kindlaks jääda