KRIITIKA - Maarin Mürk, Jevgeni Zolotko X Endspiel [http://www.artishokbiennale.org/?/index/zolotko/maarinmurk/]:

Artishoki Biennaali lõpp on apokalüptiline. Jevgeni Zolotko skulptorikäe läbi moondub Tartu Kunstimaja teise korruse saal viimaseks paigaks maamunal enne totaalset mateeria pihustumist tolmuks. On lihtne ette kujutada, kuidas väljaspool valge kuubi ajatuid seinu on kogu Tartu lagunenud peeneks pulbriks, mis on kasvanud juba teise korruseni ning katnud tihedalt aknadki. Aga veel on hetk vaikust enne tormi. Zolotko pakub meile võimaluse vaadata markomuutuseid, mis kannatamatult sisse tungivad, läbi mikroskoobi. Kunstnik kui demiurg peatab aja, Tartu Kunstimajas on time-out enne apokalüpsi. Kui meid peaks tabama maailmalõpp, oleks tõesti suurepärane seda, millest see koosneb, enne luubiga vaadata. Tunne on vaenlast ja antud juhul on selleks tselluvill. Läbi mikroskoobi vaadates on ehk võimalik näha veel viimased vana maailma jääke, äkki isegi välja lugeda üksikuid märke, tähti, tähistajaid. Infot, millest võiks koosneda maailmalõpp. Sest ilmselt kui nüüd laupäeval lõppeb biennaal, lõppeb ka maailm. Kui kõik huvilised on saanud pihustunud mateeriat nelja tunni vältel läbi mikroskoobi vaadata ning sellest omad järeldused teha, pole mõtet selle edasitungimist enam ka kinni pidada. Kui viimane inimene laupäeva õhtul saali ukse sulgeb, et pahaaimamatult peole minna, valgub tselluvill valgete seinte vahele.

Miks just valge kuup, galeriiruum on jäänud viimaseks paigaks maakeral, on raske põhjendada. Kunst kui autonoomne tsoon, ühiskonnast eraldiseisev väli, mida modernistliku müüdi kohaselt ei morjenda argireaalsus – nagu näiteks materiaalse maailma pihustumine tolmuks? Seega, Zolotko väljapanek kui kunsti ülemvõimu demonstreerimine materiaalse maailma üle, viimane sümboolne peatus?

Hea kunsti tunnus ongi see, kui ta suudab veenvalt luua „oleks...“ olukordi. Zolotko töö inspireerib tootma dramaatilisi, suuri stsenaariumeid ning võimaldab seda teha mitmes eri suunas – destruktiivsele maailmalõpufantaasia asemel oleks võinuks minna ka suunas, mis käsitleks tselluvilla kui turvalist isolatsioonimaterjali. Kunstnik viitas küll kohtumisel kiitikutega soovimatusele saada lingitud kuulsaima isolatsiooni-materjalidega tegeleja, härra Beuysiga, kuid seda linki on siiski peale Beuysi üheks 20. sajandi tähtsaimaks kunstnikuks kanoniseerimist raske tähelepanuta jätta. Pärast Beuysi ei saa enam keegi soojustavate ainetega tegeleda nagu enne Beuysi. Tselluvill oleks Beuysile kindlasti meeldinud, ja ilmselt ka Zolotko teos.

Kuid erinevalt Beuysist ja ka suures osas eelneval üheksal päeval Artishoki Biennaalil üles astunud kunstnikest, ei ole Zolotko töös mingit kampfi. Ei ole otseselt mingit probleemi, kunstnikku ei vaeva oma juured, meediumi pikk traditsioon, isiklikud hirmud, võõrandumised ega muu sellesarnane. Zolotko loob puhast kunsti, kunsti kunsti pärast ning ehitab üles oma suurejoonelise universiumi, mis on eneseküllane, suletud ning mille keskmes on selle universiumi enda koostis suurendatud kujul. Nii et vaatamata sellele, et Zolotko teos õhtab meid mõtlema suurte narratiivide kaupa, siis tõenäoliselt, kui viimane inimene laupäeval näitusesaali ukse sulgeb, püsib ka tselluvill kuulekalt oma kohal, kuni pühapäevase ekspositsioonivahetuseni, et siis taas tolmuks pudeneda. Artishoki Biennaal ongi selleks korraks lõppenud, kuid maailma lõppu peab veel ootama. Seniks – olgu jääv meile kunst.

(Siinkohal tabas teksti lisaks käsitletud teosele natuke ka (kirjutamis)maratoni lõpust tingitud pateetikapuhang)