KRIITIKA - Kaire Nurk, Saab ainult interpreteerida. – Sirp 5.03.2010

Ajal, kui kõik on kunst, ütleb kunstnikuna alustav Jevgeni Zolotko, et tema arvates see, mis ta teeb – sh kunstigaleriis eksponeeritav installatsioon „Hall signaal. Retort II ” – EI OLE KUNST. Enamgi veel: kui see ON kunst, siis ta ei taha kunsti teha.

Ka Marcel Duchamp, kes on muuhulgas öelnud: „Mul on võimatu teha midagi, mis ei ole kunst”, ei pidanud oma „Fontääni”– vähemalt esmaesitamisel – mitte kunstiks, vaid puhtalt institutsionaalseks proovikiviks. Ka Duchamp ei tahtnud teha kunsti. Teame, et ta loobus maalimisest jms. Kuidas võiks dekodeerida Zolotko strateegiat? Kas terminilt „kunst” tuleks tõepoolest rõhuasetus nihutada mujale? Kuhu? Miks? Kas kunst ei ole enam kunstniku jaoks väärtus? Või ei ole see publiku jaoks väärtus? Mis on üldse väärtus? Mis on kunsti spetsiifiline väärtus? Ja miks on see ühele kunstnikule probleem, teisele aga justkui mitte? Kas küsimus on üldse kunstiteose kui tunnetatava objekti väärtuses või tunnetatavuses/tunnetamises eneses, selles, et kaasaegse teose tajumine/mõistmine on sedavõrd komplitseerunud?

Palju räägitakse nn postmoderniga kaasuvalt vajadusest defineerida uuesti kunsti mõiste (ja koos sellega ka renoveerida kunstiajalugu). Räägitakse paindlikust kunstiajaloost (Kunstgeschichte der Flexibilität), mis reageeriks kunstiteosele esitatud nõuetele individuaalselt. Avatud retseptsioonimeetod näib tuletatav vaid eelarvamuseta, teoreetiliselt determineerimata, teose enese vaatluse baasil, seega n-ö seestpoolt. Väljastpoolt, filosoofia ja kunstiteooria vaatevinklist kirjeldamist peetakse aegunud moderni utoopiate ritta kuuluvaks. Jevgeni Zolotko on väljendanud korduvalt rahulolematust teooria ja praktika veelahkme üle. Duchamp asetas konkreetse eseme vahelduva konteksti kõikuvale pinnale. Sellest sai kunsti arengus suur loominguline ja analüütiline impulss. Kuid kas lõpuks võime võtta ka tauniva hoiaku eseme (alg)otstarbe ja selle rakenduse, (kaasaegse kunsti)teose ja selle mõistmise (interpreteerimise?) – ehk fundamentaalsemalt teo ja sõna – kindla (adekvaatse?) seose tühistumise suhtes? Zolotko väidab, et tema installatsioonis on iga objekt identne iseendaga ega tähenda midagi muud. Kas tähendab see ühtlasi, et mahukat, sh piiblitsitaatidega tihendatud saateteksti tuleb dekodeerida täiesti mitte-sümboolselt? Installatsiooni osaga „Kõrgendik” kaasnev tekst „Siis sa räägid maa madalusest ja tasa kõlab põrmust su kõne /…/” viitaks siis otseselt füüsikalistele parameetritele: kõrgendiku suhtes on maa madalal?

Duchamp’i traditsioon võimendas teose loogilise konstruktsiooni mudeliks. Seda rakendab ka Zolotko, kuid nüüd juba väites, et see ei ole kunst. Erinevalt Duchamp’ist ei kasuta Zolotko ready-made’i (välja arvatud mõned väikesed vajalikud rekvisiidid), kõik nähtav on autori enda valatud, lõigatud, saetud, monteeritud, kruvitud, disainitud, värvitud jne. „Hallil signaalil” on täiesti olemas kunstiteose traditsioonilised formaalesteetilised omadused, sh suurepärane ruumi- ja tervikutunnetus ning vaheldusrikas vormikäsitlus. Näitusearhitektuuri hoiavad koos, vastanduvad ja täiendavad anarhilised-looduslikud-kaootilised ja rangedtehislikudgeomeetrilised vormid, vertikaalid ja horisontaalid, väikeste ebasümmeetria võngetega sümmeetria, karkass-, õõnes- ja suletud vormid, dünaamilised ja staatilised vormid. Skulptorina tegeleb autor skulptuuri võimaluste piiride tajukatsetega, valdkonnale omast staatikat õõnestas nt Ki wa kuraatorinäitusel „NO Wave” eksponeeritud, läbi ruumi suhteliselt ühtlases tempos liikuva nulli kujutis, mida vaataja võis ka tunneliks pidada (vt repro KUNST.EE , nr 1-2, 2009). Iga visuaalse käekirja lugemistava kujuneb pretsedentide lisandudes. „Halli signaali” NIKHi vormides kasutab autor põhimõtteliselt sarnast võtet, et sugereerida objekti ruumis liikumise tunnet. (Siinkohal vaid ääremärkusena, et põhimõtteliselt kaasuvad „Halli signaaliga” ka kosmilisemad liikumised, sh Maa pöörlemine.) Installatsiooni osistest on üldtiitlis eraldi välja toodud „Retort” (destilleerimisnõu), mis tsiteerib muuhulgas „Malevitši filosoofi” Nikolai Fjodorovi uue inimese projekti.

Autoesitlusel märkis autor, et selle (uue) tekkiva inimese juures UURIB ta füüsikalisi parameetreid, karakterit ja – usku. Kas näituse lõpuks (uus) inimene sünnib, oleneb sellest, kas ja kuidas me sellesse usume. Ka saatetekstides kõlab sagedase refräänina/üleskutsena sõna „uskuma”. Tuleks ehk kunsti konteksti lisada „uskumise” mõiste? Ilmalikus religioonipsühholoogias käsitletakse uskumist psühhoteraapia võtmes.

Netileheküljel www.yoga-welten.de määratletakse shradda’t ehk uskumist (Jumalasse) esimese astmena vaimsustumise/hingestumise suunas. Vaimsusel on kindlasti ka teraapiline mõõde! Kunagi käsitleti vaimse töö viljelejat, sh eriti süvenenud uurija tüpaaži melanhoolikuna, teaduslike teadmiste võidukäigu tulemina koheldakse melanhooliat tänapäeval aga haigusena, millele tuleb rakendada teraapiat. Kaudselt võiks selle ajaloolise arenguloo resümeerida: teraapiale tuleb rakendada teraapiat. Kui üritada leida seost „Retort II -ga” ehk autori poolt teistkordselt katsetatud (uue) inimese loomisega, siis küsigem kõigepealt: mida eeldab Zolotko vaatajalt? Inimeselt? Katseklaaside ja voolikutega aktiveeritult alusel „lamavad” savikamakad toovad mälust esile Joseph Beuysi Maa-telefoni („Urobjekt: Erdtelefon”, 1967), mis samuti elustab loomismüüdi.

On tähelepanuväärne, kuidas kaasaegne Beuysi retseptsioon tõdeb, et tema kunst füüsiliste teoste kujul ehk siis traditsioonilisemalt mõistetav osa sellest äratab rohkem tähelepanu kui tema teedrajav „laiendatud kunstimõiste” õpetus. Viimase eesmärk oli veidi ülekantult öeldes vaataja loomine. Kui nüüd nenditakse, et „koos laiendatud kunstimõiste kunstnikuga näib ka oluline osa tema laiendatud kunstist surnud”, kas tähendab see, et vaid maagi kohalolu tagab elu ja loovuse? Zolotko, näib, on p AR Ti lavastusse sisestanud muuhulgas ka selle „allajäämise” võimaluse!? „Retortides” toimuvat assisteerib video, kus esitletakse mänguväljaku mudelit esimese kloonlooma voon Dolly tarvis. Kaheksa algmoodulit, milleks on tavaline laste mänguväljaku liulasketorn, on kokku joodetud nii, et keskele moodustub tupik. Kaheksaga kordistatud lähtevõimalus liugu lasta annab kaheksakordselt „kloonitud” ummiku! Kas on see viide uue inimese loomise projekti luhtumisele üldisemalt või kitsamalt kloonimise ebasobivusele, sest paljundatakse ju ka olemasolevad puudused? „Kõrgendik”, mille kõnepult oli Vaalas tõstetud kõrgele platvormile lae alla ja mõjus seal antiikse Nikena, on p ARTis sõna otseses mõttes põrmu paisatud (saateteksti otseselt kajastavana?): ukseesises madalas ruumisopis lösutab katkine tribüün, selle ees vedelevad „Akumulaatorid” näivad eriti funktsioonitud (ja on katkised, olid seda juba Vaalas), kaks tiibhaardes lippu näivad sääraselt põranda läheduses pigem longus, ehkki nad on siiski heisatud, torgatud akumulaatori betoonvormide korratusse kuhjatisse. Kõnepuldi varing juhatab sisse varinguhoiatuse suletud kõrvalruumis. (Või võimendab kõrvalruumi varinguoht kõnepuldi varingut? Olgu muuhulgas lisatud, et kõrvalruumi otsaseinaks ongi kunagise lossi otseses mõttes varinguohtlik müür.) Samas lülitub see kinnipandud tagaruum ja selle sulgemise põhjenduseks toodud legend kummalisel kombel – ja Zolotkole eriti iseloomulikult – ka mingil uuel viisil taas aktiivselt installatsiooni vereringesse.

Neid vereringeid on installatsioonil määratlemata hulk. NIKH-i ruumigeneraatorite tööd (nende eesmärk on kõrvaldada inimeste maailmast esemed, sh ready-made’id!) vahendav „Must Karp” saab samuti võimenduse tänu suletud kõrvalruumile. Ka kõrvalruum muutub „Mustaks Karbiks”, millest me ei tea, mis seal õigupoolest toimub. Tekib oht, et kogu installatsioon muundub „Mustaks Karbiks”. Jevgeni Zolotko installatsiooni atmosfääris ei või mitte milleski väga kindel olla. Autori kujutlev jõud võib kaasa lohistada ka staatilisema vaataja. Seosed installatsiooni osiste vahel on jäetud avatuks. Meile küll justkui transleeritakse toimuvat: „Retortides” aset leidvast näeme ekraanil mingit dešifreerimatut udukogu (loodet?), NIKH-i-moodulite tegevusest jõuab läbi „Musta Karbi” ekraanile otseselt vasturääkiv informatsioon („NO SIGNAL INPUT, NO SIGNAL OUTPUT”), „Vasakus videos” kaevatakse mulda tagurpidi auku tagasi. „Musta Karbi” efekti toimeulatust pole võimalik fikseerida. Kõik võib muuhulgas muutuda omaenese vastandiks. Või ongi seda? „Must Karp” on tegelikult Ki wa leiutatud ja nimetatud. Paradoksaalselt on Zolotko materialiseerinud selle hallina! „Signal grau” (hall signaal) – sellist nime kandis värv värvipoes, see on ka ühtlasi üks algsignaale tervele installatsioonile.

Sellega on ka kõik objektid kaetud. Mis on monokroomia sõnum? Sügavamalt? Laiemalt kultuurilooliselt? Psühhoanalüütiliselt? Beuysil vihjas värvitu hall (vilt) maailma tegelikule värvirikkusele. Duchamp’iga kahtlemata dialoogis olnud hiina kunstnik Chen Zhen kattis oma „Puhastusruumis” (2000) kõikvõimalikud XX sajandi kunstis käibel olnud tuntumad ready-made’id ühtlase punakaspruuni savikihiga. Sel puhul räägiti mitte ainult esemete võõrandamisest nende elulisest eesmärgist, vaid ka n-ö tulevikuarheoloogiast. Ent kunagi tulevikus tänaseid esemeid avastades pole meil nende kohta enam kindlat teavet. Jevgeni Zolotkol genereerub halli tähendus läbi puhtfüüsikaliste asjaolude: hall saadakse kõigi teiste värvide segust. Hallis on kõik värvid kohal võrdses koguses. Nii on hall kõige demokraatlikum värv… (Kuidas kogeda nt halli riigilippu?) Võiks arvata, et Zolotko rakendab „uskumist” muu hulgas ka n-ö teraapia võtmes, et ta katsetab „luua” „uut” tüüpi vaatajat – interpreteerimisväljakutse, interpreteerimisdemokraatia ettepaneku kaudu –, loovat vaatajat, omaenese interpretatsiooni (lubatavusse) uskuvat vaatajat. Vähemalt nendib aja-ruumikonkreetsuseta installatsiooni autor ise, et „Halli signaali” saabki ainult interpreteerida, et ka tema ise interpreteerib ja tema interpretatsioon ei pruugi olla parem ükskõik kelle teise interpretatsioonist. Avamisel viibinud nn kohalik „rõhutatult tinglik ja intellektuaalne” kirjanik Henn-Kaarel Hellat nentis, et inimest leiutada on igatahes huvitavam kui kulda. Kas beuyslik alkeemia jätkub? Terviku huvides olgu lisatud, et erinevalt Vaala variandist leegib p ART-i ekstreemtingimusis „Kõrgendiku” puldis valgus. Vaatamata või tänu sellele, et küsimus, mis ON kunst, on vastuseta. 1 Tegemist on 2009. aastal Vaala galeriis toimunud nelikesinemise (Jevgeni Zolotko, Toomas Mikk, Jaan Lüsi, Ki wa) jätkunäituse soolovariandiga. Jevgeni Zolotko on oma sõnumit täpsustanud, täiendanud ja võimendanud, Vaalas eksponeeritud mitmeosalisele installatsioonile (kolm „NIKH-i”-moodulit ja nende translatsioon ekraanil, „Must Karp”, „Kõrgendik” koos „Akumulaatoritega”, kaks „Retorti” ja nende translatsioonid arvutikuvaril, nn „Vasak video”) on lisandunud video kloonloom Dolly mänguväljaku mudelist ja kohaspetsiifiline ruumisituatsioon p ARTis.