CATALOGUE - Airi Triisberg, Collective work, grassroots democracy and the visual forms of opposition culture in contemporary Estonia. – Artist Groups: Possibility of Collaboration in Contemporary Art of Estonia. Addenda to Estonian Art History. Tallinn: Ce

/…/
I have now reached my last example, Project for Paldiski. The Willingness to Decide. The will of making decisions, a project carried out by the artist duo Johnson&Johnson in the tradition of relational aesthetics, attempting to impose grassroots democracy on a micro-political level. It is not by chance that this project also deals with monumental culture, functioning by default as an ironic comment to contemporary Estonian society where debates over public sculptures seem to be almost the only field where real political antagonisms can be articulated.

The starting point of the Project for Paldiski is an idea suggested by the artists that there should be a statue of the Estonian sculptor Amandus Adamson (1855–1929) in Paldiski. The project started at the end of 2006 when the artists conducted a poll among the people of Paldiski asking which statue of Adamson they would prefer to have erected in Paldiski. People could then participate in a primary election and choose between the selected candidates at the house museum of Adamson. The primary election was previously advertised in the Paldiski city space with bilingual posters announcing, You decide. Come and help to choose a public sculpture for your city. The choice was between five statues in the primary election: The Ship’s Last Sigh (Laeva viimne ohe, 1899), Kalevipoeg and Sarvik (Kalevipoeg ja Sarvik, 1896),Anticipation (Äreval ootel, 1899), Youth Fades (Noorus kaob, 1919) and Kalevipoeg at the Portals of Hell (Kalevipoeg põrgu väravas, 1922). Three candidates (The Ship’s Last Sigh, Anticipation and Youth Fades) were selected out of these five and the winner was The Ship’s Last Sigh. When the third phase, i.e. a citywide vote, of the project was supposed to be carried out in May 2007 according to the initial plans, then in relation to the events of April 2007 it became impossible and the vote was postponed to March 2008. The results of the general voting were announced in a spring concert organised together with Paldiski City Government, Paldiski Russian Gymnasium and local amateur collectives as a common effort.

In the framework of the Project for Paldiski, the artists had set themselves a task to create a situation in which the citizens of Paldiski would get the elementary experience of collective self-organization. Thus, the aim of the project was the process rather than the tangible final result (although one could argue whether the artists could have proposed something more progressive other than a yet anotheracademicist sculpture). Foremost, the artist duo Johnson&Johnson used the sculpture of Adamson as a tool or trigger with the help of which they tried to create practical knowledge and experience of implementing the methods of direct democracy among the residents of Paldiski. As a methodological exercise they surely succeeded in this. Not only because the participation of the city residents turned out to be very high statistically, but also because the idea of transforming public space was very successful in two ways: in the narrower sense, by initiating discussions about erecting a new public sculpture in the Paldiski city space, and in the broader sense, by trying to consolidate imaginary public space. Here I am referring to Michael Warner’s theory on public space according to which every public only exists by virtue of being addressed as such. Thus, public is a virtual notion that only becomes ‘real’ through collective imagination. (1) While the ambition of the Project for Paldiski was to create a minimal social framework in which collective meaning could emerge, from there on it will be precisely a matter of imagination what kind of publics or counterpublics can be addressed and constituted out of this collectivity.
/…/

(1) Michael Warner, Publics and Counterpublics – Public Culture 14/1, Winter 2002, pp. 49–90/.../ 

/.../

Nüüd ma jõuan oma viimase näiteni, milleks on kunstnikeduo Johnson & Johnson “Paldiski projekt. Otsustamistahe”, suhestuva esteetika traditsioonis teostatud katse rohujuuredemokraatiat mikrotasandil rakendada. Mitte sugugi juhuslikult tegeleb ka see projekt monumentaalkultuuriga, toimides vaikimisi iroonilise kommentaarina kaasaegsele Eesti ühiskonnale, kus debatid avalike skulptuuride ümber paistavad olevat peaaegu ainus väli, millel tõelised poliitilised antagonismid ennast artikuleerivad. 

“Paldiski projekti” lähtepunktiks on kunstnike poolt välja pakutud idee, et Paldiskis võiks olla Amandus Adamsoni (1855–1929) skulptuur. Projekt sai alguse 2006. aasta lõpus, kui kunstnikud korraldasid Paldiski elanike seas küsitluse, millist Adamsoni skulptuuri nad sooviksid kõige meelsamini Paldiskis näha. Sõelale jäänud kandidaatide vahel sai valida Adamsoni majamuuseumis toimunud eelhääletusel, mida oli eelnevalt Paldiski linnaruumis reklaamitud kakskeelsete plakatitega “Sina otsustad. Tule aita valida oma linnale skulptuur”. Eelhääletusel oli valida viie skulptuuri vahel: “Laeva viimne ohe” (1899), “Kalevipoeg ja Sarvik” (1896), “Äreval ootel” (1899), “Noorus kaob” (1919) ja “Kalevipoeg Põrgu väravas” (1922). Neist selekteeriti üldhääletusele välja kolm (“Laeva viimne ohe”, ”Äreval ootel”, “Noorus kaob”) ja võitjaks osutus “Laeva viimne ohe”. Kui esialgsete plaanide kohaselt pidi 2007. aasta mais läbi viidama projekti kolmas etapp, s.t. ülelinnaline hääletus, siis seoses nn. aprillisündmustega see osutus võimatuks ning hääletus lükkus edasi 2008. aasta märtsi. Üldhääletuse tulemused kuulutati pidulikult välja Paldiski Linnavalitsuse, Paldiski Vene Gümnaasiumi ning kohalike isetegevuskollektiividega ühise jõupingutusena korraldatud kevadkontserdil.

“Paldiski projekti” raames seadsid kunstnikud endale ülesandeks luua situatsioon, milles Paldiski elanikel tekiks elementaarne kollektiivse organiseerumise kogemus. Seega oli projekt orienteeritud pigem protsessile kui käegakatsutavale lõpptulemusele (kuigi võiks ju vaielda selle üle, kas kunstnikud oleksid võinudjärjekordse akademistliku skulptuuri asemel välja pakkuda midagi progressiivsemat). Eelkõige kasutas kunstnikeduo Johnson&Johnson Adamsoni skulptuuri tööriista või päästikuna, mille abil luua Paldiski elanike seas praktilisi teadmisi ja kogemusi otsedemokraatia rakendamise meetoditest. Metodoloogilise harjutusena see neil kindlasti õnnestus. Mitte üksnes seetõttu, et linnaelanike osalus projektis osutus statistiliselt väga kõrgeks, vaid ka seetõttu, et vilja kandis idee avaliku ruumi transformeerimisest – ja seda kahes plaanis: kitsamalt seoses diskussiooni käivitamisega uue avaliku skulptuuri püstitamise üle Paldiski linnaruumis ning laiemalt seoses katsega konsolideerida kujutluslikku avalikku ruumi. Viitan siinkohal Michael Warneri avaliku ruumi teooriale, mille kohaselt igasugune avalikkus saab eksisteerida üksnes tingimusel, et seda kõnetatakse kui avalikkust – seega on avalikkus mõtteline konstruktsioon, mis muutub “reaalseks” üksnes läbi kollektiivse ettekujutuse. Kui “Paldiski projekti” ambitsioon oli luua minimaalne sotsiaalne raamistik, milles kollektiivne tähendus saaks tekkida, siis sealt edasi on juba nimelt kujutlusvõime küsimus, milliseid avalikkusi või vastuavalikkusi selle kollektiivsuse najal kõnetada ja luua.
/.../