CRITICISM - Maarin Mürk, Meistri kutsumine kui vahearuanne – KUNST.EE 2009, 1–2, 73

Kunstnikeduo Johnson ja Johnson puhul jääb mulje aristokraatlikest maadeuurijatest, kes ei ole eksootika avastamiseks pidanud õnneks kuigi kaugele sõitma – üsna Tallinna külje all peidab end probleeme haldusüksus nimega Paldiski. Märgiline linn, mis oma keerulise ajaloo ja veel keerulisema tänapäevaga kujutab endast tänuväärset materjali kunstnikele, kes soovivad tegeleda “sotsiaalsete teemadega”. Johnsonid ei ole lähiajaloost päris esimesed, kes Paldiskis materjali jahil on käinud – meenub ka välisvaatleja Eleonore de Montesqieu projekt “Aatomilinnad” (2005). Johnsonitel on aga ette näidata mitmeaastane külastamiskogemus ning lihtsalt n-ö kohalike aborigeenide vaatlemise asemel soovivad nad neid aidata.

Olles leidnud nii eesti- kui ka venekeelse kogukonna jaoks ühtviisi kordamineva teema Paldiskis elanud kunstiklassiku Amandus Adamsoni (1855–1929) näol, algatasid nad elanike seas oma koolitusliku küsitluse, eesmärgiga valida ühiselt välja linna jaoks sobivaim skulptuur. Kõik läks väga hästi, rahvas haakus teemaga, oli aktiivne, avaldas arvamust, tulemused avaldati kohalike taidluskollektiivide ülesastumiste saatel suurel kontserdil ja siis... siis said härrad Johnsonid akadeemias ettenäidatud välitööde eest kätte oma magistrikraadid.

Paldiski oma skulptuuri aga kohe ei saanud ja nii nemad kui publik, kes projekti edenemist jälgis, on mõnevõrra segaduses. Kunstnikud on võtnud endale tohutu sotsiaalse vastutuse, õpetades ja julgustades inimesi arvamust avaldama, ning kui nüüd peaks projekt ilma reaalse tulemuseta jääma, oleks see ülimalt küüniline ja patroniseeriv. Kuuldavasti on paldiskilastel lootust oma  “sotsiaalne skulptuur” siiski saada, kuid millegipärast ei väljendu see kuidagi Hobusepea galerii näitusel, kus kunstnikud demonstreerivad taas välitöödelt kogutud materjali kohalikest elanikest kui armsatest, kuid kummaliselt käituvatest pärismaalastest. Paldiskilased harjutavad koorilaulu, restoranis valmib spetsiaalne Adamsoni lemmikroogade menüü ning kusagil rahvusmuuseumis tantsib igatsevalt baleriin, just nagu kutsudes linlaste välja valitud skulptuuri uude koju, kus kõik teda juba ootavad... New age’iliku “meistri kutsumise” asemel oleks tahtnud näitusel selgemalt näha kunstnike endi kinnitust, et üle aasta ebamäärases staadiumis projekt ka väärikalt lõpuni viiakse.

[“Lähiajal alustab skulptor Mare Mikoff savist suurenduse modelleerimist ja kui kõik läheb plaanide kohaselt, siis saavad 2009. aasta lõpuks Paldiski linna elanikud kahe ja poole  meetri kõrguse Adamsoni teose suurendatud koopia, mis kinnitab linnaelanike usku nende otsustusõigusesse ja selle võimalikkusesse.” – E. Šmakova, Meistri kutsumine. – Sirp 24.04.2009. – Toim.]