CRITICISM - Elena Šmakova, Meistri kutsumine – Sirp 24.04.2009

Hobusepeas on kuni 27. IV avatud loomingulise ühenduse Johnson ja Johnson näitus „Meistri kutsumine”. 2006. aastast töös Paldiski linnaruumi ja selle elanikke kaasava projekti autorite Taavi Talve (J.) ja Indrek Köstriga (J.) vestles Elena Šmakova.       

– Miks esinete 2006. aastast ühisnimetaja Johnson ja Johnson all?
J.: Aasta siis oli tegelikult 2005. Detsember. Kui väga täpne olla.
J.: Kunstibändil oli koostegutsemiseks nime vaja. Indrek ja Taavi kõlanuks natuke liiga argiselt. Tom ja Jerry tähendanuks, et üks on hiir ja teine kass, hierarhiaid jne. Seetõttu laenasime endale šampoonifirma nime, mis põhimõtteliselt tähendab, et meie firmas teevad kõik võrdselt tööd ja seda mida vaja. Väike kaaperdamise rõõm ka.     

– Kas loominguline ühendus ehk firma Johnson ja Johnson on avatud kooslus?
J.: Ei ole. 
J.: Johnson ja Johnson on avatud kõigile pakkumistele, firma töötajaskonda suurendada plaanis ei ole. 

– Teie näitus kajastab teie endi sõnul multikultuurilise ja -natsionaalse elanikkonna ühisidentiteedi loomist ning otsuste langetamisse kaasatud motiveeritud osaliste loomist, indiviidide ja ühiskonna läbirääkimiste ruumi laiendamist, diskussiooni ja dialoogi loomist Paldiski linnas. Mida selle all täpsemalt silmas peate? Miks just Paldiski? 
J.: Siinkohal peaksime alustama kaugemalt. Paldiski projekti alguspunkti paigutame ise  kontseptuaalselt aastasse 1995, kui Lennart Meri telekaamerate ees lubas Paldiskile helget tulevikku: Paldiskist saab armas Euroopa väikelinn. Nimetame selle kahe surma hetkeks: see oli hetk, kus kõik oleks võinud minna teisiti. Tegelikkuses on visioonirong ilmselgelt algusest peale kihutanud vastupidises suunas ja teeb seda siiani. Neliteist aastat hiljem on armsa merelinna Paldiski üle võtnud kapitalistlikud suurfirmad. 
J.: See ongi raamistik, milles meie projekt toimub. Paldiskis on kompaktsel kujul olemas kõik meid huvitavad algosad ja vastuelemendid: võim, raha ja kõige olulisemana inimesed, kes on huvitatud kaasaminemisest. Inimesed on valmis oma linna heaks midagi tegema, kuid nende kaasalöömine kohaliku elu otsustusprotsessides on meie hinnangul tugevasti pärsitud.
J.: Paldiski projekt ei jaota osalisi kaheks: ühed  toodavad ja teised tarbivad. See on pigem sündmus, mis produtseerib maailma kaasamisest huvitatud osalisi. See on miski, mida ei saa üksikasjaliselt ette planeerida, kuna pole täpselt teada, mis juhtuma hakkab. See on sündmus, väikeste poliitiliste žestide võrgustik. Ja just see ongi see, mis juhtub.       

– Kas huvi Paldiskisse minna oli tingitud Lennart Mere kõnest? Millised ikkagi olid teie ajendid? Kas üks põhjus peitub selles, et teil on skulptoriharidus ja Paldiski on Amandus Adamsoni sünnilinn?
J.: Paldiski huvitab meid eelkõige kui mudeljuhtum. See on selgelt välja joonistunud elanikkonnaga paraja suurusega linn ja seetõttu haaratav. Pikalt suletud olnud linnast sai selle  avanedes justkui laboratoorium, mis joonistas välja Eesti ühiskonna sümptomaatilised spasmid: integratsiooniprobleemid, regionaalpoliitika ja üle kõige kõrgelt käivad ärihuvid.
J.: Projekt on kasvanud välja linnaelanikele esitatud küsimusest „Millist Amandus Adamsoni skulptuuri soovite näha kaunistamas oma linna?”. Lihtsast küsimusest tekkis midagi palju keerulisemat. Näiliselt tavalise kunstiküsimuse raames avanesid Paldiski laiemad probleemid.  Adamsoni isik moodustab multikultuurilise ja -natsionaalse elanikkonna teatava identiteedikeskme. Eestlased ja venelased, kes muidu külg külje kõrval elades eriti ei suhtle, ilmutavad Adamsoni küsimuses märkimisväärset üksmeelt. Adamsoni peavad kõik paldisklased omaks. Otsustasime seda ära kasutada. See ongi projekti selgroog ja lõppeesmärk: luua sotsiaalse tähenduslikkusega laetud linnaskulptuur, mis ei oleks pelgalt esteetiline  objekt, vaid elanike tahte manifestatsioon ja kogukondi liitev sümbol.   

– Olete mõlemad korduvalt rääkinud „uskumuste välisusest”. Kas mõtlete selle all kogukondade liitmist projekti abil?
J.: Paldisklased on meie projekti raames korraldanud  mitmeid Adamsoniga seotud üritusi. Viimati näiteks kanti Nikolai kirikus ette spetsiaalselt selleks ette valmistatud kontserdikava. Kohalikus restoranis on välja töötatud nn Adamsoni menüü, mis põhineb Adamsoni eelistatud roogadel. Nende ürituste mõte on olnud eelkõige tutvustada Adamsoni skulptuuri ideed linnaelanike hulgas laiemalt. Teiseks väljendub sellises tegevuses paldisklaste usk idee teostumisse. Slavoj Žižek on Jacques  Lacani ideid kasutades kõnelenud uskumuste radikaalsest väljapoole suunatusest. See väljendub uskumisaktis eneses, konkreetses teos. Selles pole midagi sisemist ega varjatut, vaid vastupidi, see on kõigile nähtav.   

– Kuna olen aru saanud, et see näitus on projekti vaheetapp, siis millised on teie järgmised sammud ja lõppeesmärk?
J.: Nagu öeldud, algas kõik 2006. aasta sügisel küsimusest, millist Adamsoni skulptuuri Paldiski elanikud oma linna sooviksid. 2008. aasta kevadel viisime läbi ülelinnalise valimise: linnaelanikud said oma postkastidesse valimissedelid,  millega said valida kolme varasematel küsitlustel enim hääli saanud teose vahel. Küsitluse tulemus tehti teatavaks selle puhuks korraldatud kontserdil, kus esinesid Paldiski taidluskollektiivid. Rahva lemmikuks osutus teos „Laeva viimne ohe”.
J.: Lähiajal alustab skulptor Mare Mikoff savist suurenduse modelleerimist ja kui kõik läheb plaanide kohaselt, siis saavad 2009. aasta lõpuks Paldiski linna elanikud kahe ja poole  meetri kõrguse Adamsoni teose suurendatud koopia, mis kinnitab linnaelanike usku nende otsustusõigusesse ja selle võimalikkusesse.

Üles kirjutanud E. Š.