KRIITIKA - Ants Juske, „Ainult eestlastele” pole siiski ainult eestlastele. – Eesti Ekspress 17.08.2009

Rahvusvaheliselt tuntud eesti kunstnik Kai Kaljo näitab Tallinnas nelja uut videot.

Kaljo on sündinud 20. augustil 1959, mis võib olla põhjus, miks nüüd on Kunstihoone galeriis tema näitus. Ta õppis EKA-s maalikunsti ja vitraaži Dolores Hoffmanni käe all. Oli lootust, et saame endale võimeka monumentalisti.

Kuid nagu enamik tema põlvkonna kunstnikke hakkas temagi muutunud oludes vaatama uute väljendusvahendite poole. Ise on ta kirjutanud: „Kui nüüd hakata meenutama, kuidas ma maali, vitraaži ja installatsiooni kõrval hakkasin videoga tegelema, siis langevad minu ja teiste arvamused kokku selles osas, et tegemist oli juhusega, kuid teiste arvates oli tegemist pime-kana-leidis-tera-juhusega, minu jaoks aga oli see pigem kellel-on-midagi-öelda-see-seda-kunagi-ütleb-juhus.”

„Luuser” tõi edu

Nii sündiski Kai Kaljo tuntum videoteos „Luuser” (1997). Seal seisab ta seljaga pööratud molberti ees ja ütleb fraase: „Olen maalikunstnik”, „Olen 38-aastane ja elan ikka emaga koos”, „Minu kuupalk Tallinna kunstiülikoolis on 80 dollarit” jne.  Iga fraasi vahele on pikitud publiku naer nagu komöödiafilmides. Kõik see peegeldas nii raskusi, millesse kunstnik oli sattunud, kui ka n-ö asisemate erialade üleolevat suhtumist maalikunstnikesse kui luuseritesse. „Luuserit” saatis tohutu rahvusvaheline menu, eriti Ida-Euroopas, kus kunstnikel oli samu probleeme.

Nüüd on Kai Kaljo videokunstnik, kes rändab mööda maailma, jäädvustades linnakeskkonda ja inimesi. Kunstihoone galeriis on väljas neli uut videot. „Seitseteist etüüdi vabadusest” on filmitud Chicagos Millenniumi pargis Anish Kapoori monumendi „Cloud Gate” juures. Video viimane etüüd on aga võetud Eestis. Tekib võrdlus kahe rahva kunstimaitse kohta, mida siiski ühendab kunsti nautimine.

„Ffion laulab, Kai maalib” on tehtud Walesis. Muljet avaldab mõtlik video „Vaikne rahvas”, kus suur rahvahulk läheb vaikides mööda teed. Sain küll aru, et see on filmitud Eestis, kuid miks on neid inimesi nii palju ja miks on nad nii mõtlikud? Alles seinatekstist mõistsin, et see rahvahulk tuleb laulupeolt koju. Viimane laulupidu oli eufooriline, kuid ükskord saab iga pidu otsa ja tõenäoliselt mõeldakse juba raske aja jätkumisele. Näituse pealkiri on „Ainult eestlastele” – ei tea, miks? Siin on midagi paljudele rahvastele.