KRIITIKA - Teet Veispak, Kai Kaljo näitab videotes oma elu. – Postimees 20.12.2005

Kai Kaljo näitusel ei ole nime. Tundub, et ei olegi vaja, sest kõigile Kunstihoones näidatavatele videotele annab ühise nimetaja Kai Kaljo ise. Teisalt on väljas olevad tööd sedavõrd eriilmelised ning -temaatilised, et kindlapiirilist ühisnimetajat olekski raske leida.

Enamik videoid, mida näitusekülastaja jaanuari alguseni vaadata saab, on valminud küll juba mõne aasta eest, kuid peale paari erandi ei ole Eesti publikul olnud seni võimalust nendega tutvuda. Eks see olegi omamoodi sümptomaatiline, et pärast oma edukat tööd «Luuser» (1997) ongi Kaljo enamasti esinenud välisnäitustel. Ega see iseenesest veel suurt midagi tähenda, sest paljukest neid videonäitusi Eestis korraldatakse – enamik toimubki kusagil mujal. Kuid kogu selle pika näituste nimekirja taustal (rohkem kui 100 näitusel mitmekümnel maal), millest Kaljo on viimastel aastatel osa võtnud, võib arvata, et ta on hetkel võõrsil hinnatumaid Eesti kunstnikke.

Palju tõlgendusi

Ja seda ei saa pelgalt seletada korraldajate «harjumusega» – kui kord oled sattunud välismaal ühel või teisel näitusel esinema, siis kutsutakse sind ka järgnevatele. Kui sellisel «rotatsiooniprintsiibil» ongi oma osa, siis võib see toimida ikkagi vaid nende puhul, kelle loomingus on arvestatavat meisterlikkust ning sisu, mida uute näituste korraldajad hinnata oskavad.

Kai Kaljo tööd pakuvad äärmiselt mitmekesiseid tõlgendusvõimalusi ning just see ambivalentsus koos selgelt hoomatava üldistusvõimega annab aluse laiemalt huvi pakkuvatele videotele/filmidele. Kui siia lisada veel neis leiduv poeetilisus, metafoorirohkus ning käsitlevate teemade elulisus, siis ongi käes nauditav tulemus, mis on mõistetav igas maailma otsas. Kunstihoones nähtavatest Kaljo töödest oli üks huvitavamaid (ja ka pikemaid – 18:40 min) tänavu Saksamaal Wiepersdorfis valminud «Das Wichtigste», kus Kaljo küsib teistelt kohal olnud kunstnikelt-kirjanikelt, mida nood elus kõige tähtsamaks peavad.

Mõnele on tähtis töö, mõnele vanemad, sugulased ja sõbrad, mõnele elamine ise, sest just elades on võimalik midagi seni valesti tehtut parandada. Eks me küll eeldasimegi, et eri inimesed väärtustavad erinevaid asju, ent selle kontsentreeritud ning täpne esitamine, nagu see siin on Kaljol õnnestunud, toob taas meelde selle maailma väärtushinnangute suhtelisuse.

Intiimne elu

Näituse kõige poeetilisemaks tööks võiks pidada samuti tänavu valminud videot «Aeg». Linnud on teinud pesa vana tornikella sisemusse ja lendavad sealt sisse-välja justkui igal täistunnil, mida siis ka kaadritagune hääl teadustab. Ilus töö.

Kaljo töödes ei puudu ka sotsiaalkriitiline teema, mida võiks kitsamalt nimetada religioonikriitikaks. Videos «AD» (2003) kepsutavad erinevate usurühmituste rüüdesse riietatud tegelased käsikäes filmitava klipi tarvis ühe suurlinna tänaval Ameerikas.

Kaljo ei väldi oma töödes elu intiimsemaid külgi. Kui teised tööd on näha suuremõõtmelistel ekraanidel, siis ega intiimsust olegi mõistlik suurde formaati panna. Nii jookseb film «Kodune vägivald» (2002) Kunstihoone suure saali taganurka peidetud televiisorist. «Kodune vägivald» on lõikav ja võib arvata, et mõjub nektarina naisõiguslaste huulile. Tööst kumab läbi ka tegijapoolset väikest sadistlikku rõõmu, mis siiski ei anna tööle soovitud lisaväärtust. Isiklik asi, mis siin ikka arvata.