KRIITIKA - Mari Laaniste, Hämmastavad vaatepildid. – Sirp 23.12.2005

Kai Kaljo on igasuguse valehäbita piiritult poeetiline. Kai Kaljo videod Tallinna Kunstihoones kuni 1.I 2006.

Esiteks: ei saa väita, et videokunst oleks Eestis silmatorkavalt populaarne. Eksponeerimise seisukohalt on see üks tülika kaasaegse kunsti tülikamaid alaliike, kuna nõuab toimimiseks suhteliselt palju ruumi, ja publik, eriti n-ö seganäitustel, jõuab alalõpmata kohale poole pealt ning enamasti lihtsalt ei viitsi seista ja korralikult vaadata. Avalike suhete osas on videokunst ka eriti õnnetu kategooria, kuna klammerdutakse kunsti väärtust hinnates tihti teoste väliselt arusaadavaima, puhtalt käsitööoskuse pinnalt kirjeldatava tasandi külge ning järeldus, et “aga iga mats ju oskab videokaameraga mingit jama filmida”, on masendavalt kerge tulema. Ja mis seal salata, omajagu pika hambaga suhtuvad videosse ka kunstiringkonnad, kuna kriteeriumid, kustmaalt sobib värisevat pildimaterjalisodi kunstina presenteerima ja aktsepteerima hakata, on võrdlemisi ebaselged. Retseptsiooni osas tundub Eesti videot hermeetiliselähedaselt introspektiivsete tööde rohkuse tõttu, saatvat pretensioonikuse ja eksklusiivsuse renomee – mis on küllap osalt kantud ka sellest, et otsesõnu halvaks ei riski kriitikud arusaamatuid töid tihtipeale nimetada ning piirduvad pigem mittesiduvalt ähmaste kommentaaridega.

Niisiis, Kunstihoone esindussaalide täitmine ainult videotega ja ainult ühe inimese videotega, kusjuures tal pole ka kuigi ulatuslikku kohalikku fännklubi, on võrdlemisi julge liigutus. Ning julge liigutuse õnnestumist on alati hea vaadata. Ainult seitsmest videost (kusjuures valik pole retrospektiivi ega greatest hits’i võtmes, domineerivad hoopis Eestis esmaesitlusel uued tööd) on kokku pandud erakordselt sundimatult ja enesekindlalt mõjuv, ruumikasutuse ja vaataja seisukohast optimaalselt toimiv näitus.
Kai Kaljo on haruldus selles mõttes, et ülal kirjeldatud pika hamba teema tema videote kohta ei kehti. Sirgjooneliselt lihtsa ja tagasihoidliku kaameratöö ning lavastuslikkuse nappuse kiuste ei teki nende juures mingit küsimust, on see siis nüüd kunst või mitte. See osa Kaljo kaadrissetabatust, mida ta näitab, toimib raudkindlalt. Tal on selge käekiri, mille teljeks on ilustamata pildikeelest kerkiv vahetu inimlik mõõde, ja ilmselt naturaalne talent rabavate vaatepiltide tabamise peale. Seejuures orienteerub Kaljo Eesti videokunstile suhteliselt tüüpilise introspektsiooni asemel hoopis kommunikatiivsusele. Jagatavate mõtete võtmeks on tihti pildile lisatud helitaust. Nii saadavad “Miraaži” bussiaknast mööda libisevat skisofreenilist Ameerika unelmamaastikku kommentaarina esmalt artikuleerimata elevus- ja vaimustuskiljed, mis kasvavad üle õuduskriiseteks, kuni lummutis kaob maantee äärest sama äkki, kui tekkiski. “A.D-s” jällegi võngub uute ususõdade ajastu metropoli tänaval ilmselt mingi reklaamibüroo kaamerale religioonidevahelist harmooniat etendav libausumeeste grupp funky’lt nostalgilise lihtsamate aegade soulmuusika rütmis. Teinekord tuleb mängu eneseiroonia: videopostkaardina vormistatud “Tervitusi La Jollast” kommenteerib vististi Kaljo paljuräägitud menu välismaal, esitledes kunstnikku ujumas seebiooperlikult heleroosas California rikastelinna basseinis lõputuid oravaratta-ringe. Või hämmeldus, kui maailma progressiivse kunstnikkonna valitud esindajad osutuvad suure küsimuse valguses tavalisteks väikesteks inimesteks (“Das Wichtigste”). Vaheldust jagub ning tööd on lisaks üldisele avatud ja suhtlemisaltile olemisele publikusõbralikud ka selles mõttes, et Kaljo toimetab oma klipid meeldiva konkreetsusega täpselt nii lühikeseks kui vaja on.

Kaljo trump kogu Eesti nüüdiskunsti kontekstis on tema peenelt kriitilise suhtumise ja ebadepressiivse hoiaku kombinatsioon. Jämedate toonide ja masenduse asemel on eluterve skepsis ja kerge iroonia, paiguti koos siira imestamisega maailma imelikkuse üle. Veel enam, ajal, mil paljudel sotsiaalse mõistmatuse surve all kannatavatel nüüdiskunstnikel on kalduvus kaitserefleksina kõik oma naba imetlemisest väljapoole jääv mürgiseks sarkasmiks keerata, suudab Kai Kaljo olla igasuguse valehäbita piiritult poeetiline (lindudekellaga “Aeg” on üks ilusamaid asju, mida ma üldse kunagi kunstinäitusel näinud olen).

Kui hästi selline vahetutest ja löövatest töödest väljapeetult üles ehitatud näitus videokunsti populariseerimise koha pealt toimib, on raske hinnata. Näituselt ei saa kaasaegsesse kunsti kahtlustega suhtuvad võhikud mingit aimu, et sel videokunstnikul on tegelikult piisavalt töid, mis mahuksid vaevata nende “hea” kunsti paradigmasse (nagu ilusad värvilised vitraažid või maalitud vaip Tartu mänguasjamuuseumi põrandalaudadel), mistõttu neil on seda soovi korral ilmselt ikkagi lihtne mittekunstiks kvalifitseerida. Ent kohalikule võrdlemisi videokunstiskeptilisele kunsti-insider’ite ringile võiks tõeliselt hea näituse nägemine positiivselt mõjuda vähemalt niigi palju, et teinekord nimetataks mõnda käpardlikku ja hämavat videot nähes asju õigete nimedega.