KRIITIKA - Ants Juske, Kiwa väikesed krüptograafilised keelemängud Draakoni galeriis. – Eesti Päevaleht 13.01.2010

Looduse helisalvestiste avamine tekstiprogrammis annab tulemuseks loodusmaali.

Kiwa näitusel on üks „maal”, kus on selline tekst: „( ) ... R ( Sü<”. Mida see võiks tähendada, nagu ka ülejäänud tekstid, kui neid märke võiks üldse tekstideks nimetada? Siin jõuamegi krüptoloogia ja krüptogrammideni. Ei tea, kas kunstnik isegi oma salakeelt mõistab. Teada on vaid see, et ta tõlgib oma tekstirägasse looduses tehtud helisalvestusi, videoid ja fotosid.

Ise kommenteerib pidevalt eksperimenteeriv kunstnik oma semiootilist kogemust nii: „Loodusvormidesse on kirjutatud kood, mida me ei suuda lugeda. Looduse dekodeerimisel polariseeruvad maagiline ja ratsionaalne teadmine, oleneb, kas keelefilter jääb vahele või mitte.” Oma meetodit nimetab ta „funktsionaalseks valeinterpretatsiooniks” ehk omamoodi teiseks looduseks, vigaseks tõlkeks.

Loodusmaalid tõepoolest

Eks kogu maalikunst on tegelenud tõlkega – näiteks maastikumaal või lillepilt. Kuid need on ikkagi mimeetilised, st loodust jäljendavad tasapinnalisel lõuen­dil, kuid looduse „tõlkeks” jäävad nad ikkagi, kuigi mida natuurilähedasem on pilt, seda lihtsam on seda koodi lugeda. Kontseptualistlik kunst tegi koodi lahtimuukimise keerulisemaks. Üha enam ilmus maalikunsti ja graafikasse tekstilist osa. Tegelikult polnud selles laiemat kunstiajaloolist vaadet silmas pidades midagi erilist. Varasemad tekstid ongi piltkirjad ja ka veel keskajal polnud tekst ja pilt päriselt lahutatud (ikoon kui piibel kirjaoskamatutele).

Mis puutub loodusesse, siis siin on ju ka seoseid looduse ja kirjasõna vahel. Oskame ju kirjutada, et „kass teeb nüau”, karu „mõmm-mõmm”, linnud siutsuvad omamoodi ja kask „kohiseb”. Huvitav on see, et keeleliselt on see erinev: venelastel ei tee koer mitte „auh-auh”, vaid „gav-gav”.

Kiwa tõlkemeetodid on aga veelgi spetsiifilisemad. Need signaalid, mis tulevad loodusest, on tõepoolest tekstiräga. Kuid ta saab neid signaale seostada arvutis leiduvate tähtede, komade, sulgude ja muuga. Seepärast võib ta oma maale ka ilma jutumärkideta nimetada loodusmaalideks. Tema külalis­esinejad Toomas Volkmann, Alan Proosa ja Toomas Thetloff lisavad tekstidele ka visuaalsemat alget. Muidugi oleks minu asemel võinud selle artikli kirjutada mõ­ni semiootikaga kokku puutunud loodusteadlane – näiteks Aleksei Lotman.

Kiwa
„wildlife documentaries”
Draakoni galeriis 23. jaanuarini

Külalisesinejateks on Toomas Volkmann, Alan Proosa ja Toomas Thetloff.