KRIITIKA - Riin Kübarsepp, Life after Prozak. – Sirp 15.02.2002

Kiwa näitus “Life after Prozak. Girl art exhibition” Raatuse galeriis 27. I – 12. II.

Tuntuses on tunnustust – Kiwa kunstnikuna ei vaja enam tutvustamist. Kui paljud aga tunnevad ja mäletavad enam Jaanus Kivastet? Teinekord tundub, et see, mida mõtleb ja teeb kunstnik Kiwa, ei erine sugugi sellest, mis mõlgub meeles kodanik Kivastel. Mis puutub Prozakikuuri, siis selle läbis ikkagi Jaanus Kivaste, aga mitte anarhopoppar Kiwa.

Kõrvalekalde normist (groteskselt seksuaalse alatooniga), psüühilise infantiilsuse, on Kiwa projitseerinud madrusesärkides lapsnaiste maaniana ja massihullusena galeriiseintel. Kiwal on selles valdkonnas juba ligi nelja-aastane staaž: kasutas ta ju seda temaatikat ka oma varases maalinäituses “Regatta”, videos “Tüdruk rokib” ja 1999. aastal Vaala galeriis “Kiwa dessantal”. Kiwa on saanud rahulduse oma loomingust, Alice’i-Lolita-laadsete fantaasiakujutelmade materialiseerumisest. Ta on alati püüdnud saada sõltumatuks meid ümbritsevast välismaailmast, otsides rahuldust psüühilistest protsessidest. Kunstnikuna saab ta naudingu illusioonidest, laskmata ennast häirida sellest, et need jäävad tegelikkusest üsna kaugele. Ometi ei suuda selline kerge narkoosiseisund, millesse Kiwa ennast oma kunstiga viinud on, rohkemat, kui tuua endaga kaasa lühiajalise pääsu elu hädade käest. Kiwa on nagu eremiit pööranud kogu maailmale selja, kujundades ja ehitades seda ümber oma nägemuse järgi, kus kõik talumatud jooned on kõrvaldatud ja asendatud meeldivatega.
Juba Sigmund Freud kirjutas oma teoses “Ühe illusiooni tulevik” (1927): “Elu, nii nagu ta meile on antud, on meie jaoks liiga raske, ta toob meile kaasa liiga palju valu, pettumust, lahendamatuid ülesandeid. Et seda kõike taluda, ei saa me läbi leevendust pakkuvate vahenditeta.” Asendusrahuldus, mida pakub näiteks kunst, on Freudi arvates reaalsuse suhtes siiski illusioon. Sealjuures ei jäta ta märkimata uimastusvahendite osa, mis pidavat mõjutama meie füüsilist külge ja muutma tema keemilist koostist.

Ka Kiwa on oma kunsti eesmärgiks seadnud mõnuprintsiibi (Lustprinzip) programmi. See printsiip valitseb hingeaparaadi tegevust, kuid samas on see programm riius kogu maailmaga, nii mikro- kui makrokosmosega. Mõnuprintsiip saab ka Kiwa puhul alguse kuhjunud vajaduste äkilisest rahuldamisest ning on võimalik vaid episoodilise fenomenina. Kahjuks oleme me aga loodud nii, et suudame intensiivselt nautida vaid kontrasti, püsiseisundit aga üsna lühikest aega. J. W. Goethe on isegi väitnud, “et pole midagi, mis oleks raskem taluda kui terve rida kauneid päevi”.

Näituse ava-performance’i käigus põgenes Kiwa vähemalt hetkeks taas reaalsuse surve alt ja leidis pelgupaiga omaenese maailmas, kus meeldivate aistingute kogemiseks olid loodud vastavad tingimused: muusika, valgusemäng jne... Eneseküllase nartsissistina otsib Kiwa peamist rahuldust oma hingelistest protsessidest. Interpreteerides seda kõike klassikuks kujunenud Freudi abil, on kunstnik just nimelt pagenud neurootilisse haigusesse, leides lohutust kroonilises intoksikatsioonis. Parafraseerides jällegi eelnimetatud psühhoanalüütikut, seisneb ka Kiwa loodud enseterapeutilise “religiooni” sisu elu nn. tõeliste väärtuste allasurumises ja reaalsest maailmast hullumeelse pildi loomises, mille eelduseks on intellekti ärahirmutamine.

Kõik Raatuse väljapaneku maalid teenager’itest on pealiskaudsed ja tühjad. Sama tühjad kui ajakirjadest peegelduvad fotod modellidest, kelle eesmärk on eksponeerida vaid fassaadi. Seatud ülesse juhuslikkuse printsiibist lähtuvalt, on tööd erinevad nii formaadilt kui tehnikalt. Sellisele pealiskaudsusele ja välisele illusioonikultusele Kiwa oma olematus näitusekontseptsioonis aga rõhuski. Sealjuures tegeleb Kiwa alati enesepaljastusega, kostaks justnagu ahastama panev karje: “See olen ju mina!”