KRIITIKA - Katrin Pere, Kuldsõduri «sotsiaalsus» varjab sisutühjust. – Postimees 15.05.2009

Olles maha surunud esialgse nördimuse kuldsõduri püünele toomise pärast, jälginud kajastusi meedias ning tutvunud ka Normani-Laimre Veneetsia-projekti pressitekstide ja selgitustega, ei saa ma muidu, kui pean veel kord samal teemal sõna võtma.

«Projekt», «uurimus», «kontseptsioon», «mälukogukonnad» – see on kõrgpilotaažile viitav verbaalne raskerelvastus, mille puudumine mis tahes kaasaegse kunsti kuraatorinäituse hiigelpikkadest selgitustekstidest oleks andestamatu stiiliviga. Mis siis on selle tulevärgi taga? Soov pildile saada, seal olla ja sinna ehk jäädagi, kui õnnestub Veneetsias sobivaid geshevt’e sebida. Siiani on kõik mõistetav.

Kuid milliste vahenditega? Endastmõistetavalt kõige mõjusamatega. Selleski pole midagi uut, sest niipea kui kunstnikuks pürgija tajub oma nõrgavõitu ideed ja kehvapoolseid oskusi, haarab ta otsemaid ülilikviidse sotsiaal­se teema abikargu järele. Laimre-Normani team ongi võtnud toimetada teemal, millest delikaatsemat ja irriteerivamat oleks tõeline kunst leida.

Selle punktiga kõik kunstiga assotsieeruv piirdubki.

Aegade algusest tõelise kunstiga kaasnev kunstniku vastutus on sel määral endastmõistetav, et oleks nagu piinlikki maailmatasemel kunstibiennaalile pürgijatele seda asjaolu meenutada.

Sõnaühend «kaasaegne kunst» oleks nagu mantra, mille lausumine heastab ebaprofessionaalsuse, saamatuse, küündimatuse, tõstab wanna-be-kunstniku diletantluse imeväel rahvusvaheliselt kõrgelthinnatud staaride tegemiste sekka. Kahetsusväärselt on nii mõnigi vananev kunstnik või kunstikriitik vanameelseks tembeldamise hirmus pigem nõus halvas mängus kaasa mängima kui tõe välja ütlema.

Pronkssõdurit ei hoidnud Tõnismäel nõnda kaua mitte poliitikute otsustamatus või saamatus, vaid asjaolu, et vaatamata sisuliste kihistuste komplitseeritusele oli tegu tõeliselt meisterliku kunstniku suurepärase monumendiga. Poliitilise ja ideoloogilise forsseeritud rünnakute vähkkasvajad moonutasid kunstiliselt puhta vormi. Uues asukohas on see haiguslik nähe näidanud taandumise märke – esialgu. Tooksin veel ühe vähem tundliku näite.Vaevalt oleks Taaveti kuju seisnud Firenze kodanikeväljakul sajandeid vaid palja noksu ja Carrara marmori pärast. Kuju loomiseks läks vaja veel Michelangelo kätt, renessansi vaimu ja firenzelaste ideed vabadusest.

Kunstimõõde on tõelise kunsti puhul tajutav pikemate seletusteta. Autorite verbaalne seletus valdavalt korporatiivsete huvidega žüriile võib ju teatud reservatsioonidega veenda, kuid tasub analüüsida ühe detaili vormikeelt ning võib väita, et vorm ei küüni täitma püstitatud eesmärke.

Veelgi enam – hetkel on üritatud pikseenergiaga käivitada Frankensteini, kuigi kapatsiteeti jagub vaid konnakoivakatse assisteerimiseks. Kui rääkida väidetavast uurimusest, siis praegu tundub see paraku rohkem nüri kööginoaga elavas ihus kinnisilmi sorkimisena. Jah, teatud juhtudel on õigustatud narkoosita amputeerimine – aga praegu ei ole kindlasti mitte see olukord.

Veel mõjusam oleks ju uurida, milliseid tundeid tekitaks näiteks kellegi vanaema topis või isa pealuu kunstiobjektina. Kunstniku tervise huvides oleks muidugi mitte valida perekonda kultuuriruumist, milles praktiseeritakse veritasu.

Mul on ääretult kahju, et ajal, kui kultuuri alafinantseerimise tõttu tõelistel kultuuriloojatel süstemaatiliselt ja metoodiliselt piltlikult veri-ninast-välja-koormusel töötada tuleb, esindavad Eesti riiki Eesti riigi ja rahva rahaga inimesed, kes ei ole võtnud vaevaks arugi saada, milliseid Eestile olulisi jõujooni mõõda nad kõndida on võtnud või milliseid tagajärgi nende epateeriv, ennasttäis käitumine tuua võinuks.

Kuivõrd naeruväärselt mõjus Kristiina Normani väide tema kontrolli all olevast olukorrast Tõnismäel 9. mail. Olen kindel, et olukord oli tõepoolest seekord kontrolli all ja mitte Normani, vaid hoopis teiste inimeste tegevuse tulemusel. Sama kindel olen selleski, et Eesti riigil on paremaid (ka kunsti)projekte, millele Veneetsia biennaali tänavusest osalemata jäämisest vabanenud vahendid suunata. Juba odavlendude piletid broneerinud kunstihuvilistele poleks kaotus teab kui märkimisväärne.