KRIITIKA - Heie Treier, Ekskurss performance’i-kunsti. – Eesti Päevaleht 15.05.2009
Alles hiljuti liikusid Tallinnas ringi kaks Berliinist pärit „elavat skulptuuri”, Eva ja Adele. Nendega rääkides selgus, et oma olemasoluga osutuvad nad justkui testriteks selle kohta, milline ühiskond või vaimne keskkond neid parasjagu ümbritseb.
Mida rikkamasse riiki nad lähevad, seda sõbralikumalt neid vastu võetakse. Mida probleemsem on ühiskond, seda rohkem valatakse nende peale välja oma agressiivsust ja viha. Kas pole huvitav? Eva ja Adele on alates 1991. aastast sellised, nagu nad end esitlevad, tundudes oma „igavikulisuses” isegi mitte vananevat. Aga mõnes kultuurikontekstis toovad nad esile viha, teises naeru ja hea tuju.
Arutlesime kolleegidega Eva ja Adele fenomeni – nad on püüdnud leida kolmandat võimalust väljaspool soolist determineeritust. Kolmandat teed on püüdnud leida ka kuldmehega endale tuntust kogunud Kristina Norman (see on tema töö üks aspekt väga paljudest). Miks surutakse sind dualistlikku määratlusse: kas mees või naine (kindlalt etteantud rollidega), eestlane või venelane, ja miks on olemas vaid kaks võimalust, kas kommunism või kapitalism? Kuldmehe aktsiooni võib liigitada poliitiliseks performance’iks, aga muidugi pole kunstiterminitel tähtsust, kui küsimuse all on palju laiemad mälusse ja ajalookäsitlusse jm puutuvad eksistentsiaalsed ja riiklikud probleemid (nendest siin praegu juttu ei tule).
Ürgsed juured
Performance kui kunstiliik läbib terve 20. sajandi kunsti radikaalsemat või avangardsemat tiiba, ent kui küsida nähtuse juurte järele, võib minna ürgaegsete religioossete rituaalideni. Performance ei ole päriselt teater ega ka 1960-ndate happening. Ent selles võib eristada paljusid alaliike: rituaalne, koreograafiline, poliitiline, feministlik jne performance.
Eesti kunstis on alates 1980-ndatest eriti tugevalt esindatud ürgjõude nagu tuli ja vesi integreeriv rituaalne performance – Siim-Tanel Annus, Rühm T, Raul Meel, nongrata. Tegemist pole tingimata mingi poliitiliselt „süütu” tulerituaaliga. Näiteks arreteeris Nõukogude miilits 5. detsembril 1987 kunstnik Siim-Tanel Annuse tema enda koduaias, kus ta tegi ööpimeduses tuleperformance’it, mida filmis Yleisradio rootsi võttegrupp. Arreteerimine toimus vaid pool aastat enne laulvat revolutsiooni. Nõukogude ajal oli koduaed kui inimese eraomandi ja privaatsusega määratletud koht riigi seisukohalt potentsiaalselt „ohtlik territoorium”, sest see jäi väljapoole ühiskondlikku kontrolli: seal ei saanud riik inimese privaatsfääri küsimustes kaasa rääkida. Koduaia muutmist kas või ühe öö jooksul avalikuks ruumiks, kus valitsesid kunstniku kehtestatud seadused, tõlgendati riiklikele reeglitele mitteallumisena, ja selle eest karistati.
Niisiis on performance’i-kunsti käsitlemine poliitilisena või mittepoliitilisena eelkõige konteksti küsimus. Tänapäeval ei tuleks keegi selle peale, et Siim-Tanel Annust tema koduaias arreteerida. Kui Kristina Norman korraldaks sama kuldmehe performance’i näiteks Mustamäel või Venezias, oleks vist tegemist dekoratiivse arusaamatu palaganiga. Kunstnik, kes otsustab provotseerida, peab endale täielikult aru andma nii aja ja koha kontekstist kui ka võimalikest tagajärgedest – vastasel juhul pole tegemist professionaalse kunstnikuga. Kristina Normani kohta seda ilmselt öelda ei saa, nii et oli väga raske uskuda tema meediale jagatud selgitusi, nagu oleks tegemist vaid süütu puhta kunstiga.
Kui aga performance seisneb selles, mida tegid 2007. aastal sloveeni kunstnikud, kes võtsid endale ametlikult Sloveenia parempoolse peaministri nime Janez Janša ja esinesid festivali „Transmediale 08” raames Berliinis holokausti memoriaali juures, pole kahtlust, et tegemist on „puhta kunsti” seisukohalt võõra territooriumi omastamisega.
Teoreetiline vahepala
Võibolla peab natuke selgitama esteetikat, millest selline performance lähtub. Selle on sõnastanud prantsuse teoreetik Nicolas Bourriaud 1990-ndatel üha populaarsemaks muutunud kunstipraktikate kohta, millel polnud alguses nimegi. Ta nimetas selle esthétique relationelle’iks, mis läks eesti terminoloogias käibele kui „suhtestuv” või „suhtestav esteetika” ja mille mõte on luua/provotseerida/tekitada mis tahes suhteid publikuga. Keda huvitab, siis Bourriaud’ teooriat tutvustab pikemalt Diana Tamm ajakirjas kunst.ee nr 4, 2008 (PS: tegemist on paberväljaandega).
Performance’ikunsti viljeldakse tänapäeval tegelikult meeletult palju, isegi Eestis on toimunud hulk festivale Paides, Pärnus, Rakveres, Tallinnas ja mujal.
Kannatada või mitte
Raamatutesse ja kunstiajaloo käsitlustesse jõuavad (jah – miks?) enamasti sellised performance’id, mis ärritavad ja esitavad teravaid ja valusaid küsimusi.
Ilmselt võib rahvusvahelisel areenil pidada üheks olulisemaks performance’i-kunstnikuks Marina Abramovicˇit, kes on tegutsenud kas koos Ulayga või üksi, pannes palju kordi oma elu otseses mõttes ohtu. Ta on testinud inimese psüühilise/füüsilise taluvuse piire nii iseenda kui ka publiku peal. Ohu ja kannatusega mängimine tuli kunsti 1960– 70-ndatel – siis mõtestati ümber mõiste „kannatamine”. „Hea kunst” pidi olema kinni makstud kannatamisega, milleks varem oli psüühiline, siis füüsiline kannatamine. Huvitav, et postmodernses kunstis pole „kannatamise” teemat üldse olemaski.
Kui publik on harjunud „kunstiks” pidama vaid alalhoidlikku ilusat pilti, tähendab see sotsioloogilises analüüsis, et tegemist on väikekodanlike väärtushinnangutega. Vähemalt nii analüüsib Bourdieu. Sellepärast tuleks koolides õpetada filosoofiat ja kunstiajalugu, et osataks veidi huvitavamalt mõtelda.