Kristina Norman, Mis keelt räägib kuldsõdur? – Eesti Päevaleht 12.05.2009

Käesolevaga kinnitan, et mina, Kristina Norman olen kunstnik ja tegutsen vaid poeetilistel eesmärkidel. Ma ei esinda ühegi poliitilise organisatsiooni huve ega ole oma kunstilise tegevusega rikkunud ühtegi Eesti Vabariigi seadust.

Minu tegevuse eesmärk on lähendada kaks Eesti suurimat kogukonda ja kutsuda nad dialoogile. See, mida ma kunstnikuna teen, on kantud usust, et kõik Eesti elanikud saavad vastavalt põhiseaduses sätestatule väljendada oma rahvuslikku ja kultuurilist identiteeti. Mina kasutan kunstnikuna demokraatliku riigikorra poolt garanteeritud eneseväljendusõigust (Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 45, mis ütleb, et igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil).

Minu 53. Venezia biennaali Eesti paviljoni projekt "After-War" keskendub venekeelse Eesti elanikkonna kultuurile ja erinevatele kultuurilistele tavadele. Näitusel on kavas eksponeerida videotest, fotodest ja objektidest koosnevat installatiivset terviklikku keskkonda, mis avaldub viie erineva ruumisituatsioonina. Näiteks saab näha dokumentatsiooni pronks-sõduri monumendi juures sooritatavate käitumismustrite muutumisest läbi aegade – monumendi avamisest 1947. aastal kuni tänapäevani, kus kuju seisab uues geograafilises asupaigas. Oluline rõhk on just sellel, et võimu vahetudes muutusid kunagi ametliku iseloomuga reglementeeritud rituaalid hoopis spontaanseteks kehalisest mälust, inertsist kantud rituaalideks. Samuti osutan pronkssõduri kuju mitmetähenduslikkusele – sellele, et sel monumendil on eri mälukogukondade jaoks erinev tähendus.

Kunstniku positsioon

Tulenevalt oma rahvuslikust päritolust positsioneerin end kahe kogukonna vahele. Tegutsen kunstnikuna sellelt seisukohalt ja uurin Eesti ühiskonna lähiminevikku erapooletu antropoloogi vaatevinklist. Pööran erilist tähelepanu sakraalse ja profaanse problemaatikale, mis on kujunenud ühiskondlikus ja poliitilises olukorras enam kui asjakohane. Nimelt tuleb rääkida just kahest eri kultuurimudelist, millele on omased erinevad väärtused ja nende tõlgendused. See hõlmab ka arusaama sellest, mis on püha. Tehtud uuringu tulemusena võin kinnitada, et paljude meie kaasmaalaste seisukohast oli pronkssõduri teisaldamine Tõnismäelt kaks aastat tagasi pühaduse teotamine ehk profanatsioon. Kusjuures pean rõhutama, et mitte teisaldamise fakt iseenesest, vaid viis, kuidas seda tehti.

Praegu võib Tõnismäel näha, kuidas inimesed püüavad resakraliseerida võimu poolt profaneeritud paika. Kogunetakse tähtsasse paika ja sooritatakse harjumuspäraseid toiminguid: asetatakse lilli ja küünlaid ning pildistatakse koos. Kinnistatakse oma ühtekuuluvust.

Tulles tagasi enda positsiooni juurde selgitan näituse pealkirja "After-War" tähendust.
See on viide olukorrale, kus sõda on läbi, aga konflikt kestab edasi. Polariseerunud ühiskonna oludes eeldatakse kõigilt selget poole valimist. Mina aga keeldun seda tegemast. Esiteks ei saa ma seda teha tänu oma taustale: olen pärit kakskeelsest perekonnast. Ja teiseks: ma ei arva, et mina või keegi teine peaks seda üldse tegema. Me ei viibi sõjaolukorras, kus igaüks peab valima poole. Usun, et Eesti Vabariigis võib elada ja tegutseda ka ilma poolt valimata.

Poeetiline etteaste

9. mail toimunu oli minu poeetiline etteaste: tegin nähtamatu nähtavaks, tõin varjus oleva valguse kätte. Visualiseerisin (jällegi oma eelnevate aastate pikkuse vaatluste põhjal) tähendusrikka tühjuse, mis tekkis Tõnismäele pärast sinna aastaid kuulunud monumendi teisaldamist.

Kõnealuse visualisatsiooni objektiks sai pronkssõduriga sarnane kuldne skulptuur. Aktsiooni aja ja koha valisin vastavalt enda kunstnikupositsioonile. Kogu see aktsioon on osa minu Venezia kunstinäitusest, millele saab hinnanguid anda vaid pärast näituse avamist. Kuldkuju, mille tõin Tõnismäele, on kergest materjalist seest tühi skulptuur, mis on kaetud kullatolmuga. Minu eesmärk oli selle teose kõrval viibides vahetada inimestega mõtteid sellele kuldsele kujule omandatavate tähenduste üle. Seda selleks, et anda inimestele võimalus sõnastada tähendusnihet: milline on kuldse skulptuuri erinevus endisaegsest "Vabastajate monumendist". Kogu minu tegevus oli planeeritud videodokumentatsioonina inimeste erinevatest arvamustest minu poolt loodud kunstiteose kohta. Samuti tahtsin teada, millised käitumismudelid hakkavad toimima kuldse kuju saabumisel Tõnismäele 9. mail – vene kogukonna jaoks harjumuspärasel rituaalide läbiviimise päeval.

Miniatuurne pronksiöö

Paraku ei lastud sündmusel rahumeelselt kulgeda, sest varsti tuli kohale politsei. Tekkinud olukorda suhtuti vaenulikult, skulptuur tõugati pikali ja eemaldati tehnokraatlikult Tõnis-mäelt. Miniatuurses vormis rekonstrueerus olukord, mis leidis aset aprillis kaks aastat tagasi, kui eemaldati pronkssõdur. Politsei ei seletanud, mis õiguslikel alustel nad minu kunstiteose ära viivad. Pakkusin politseile võimalust, et viin kuldse skulptuuri ise ära, kuid seda ettepanekut ei aktsepteeritud. Kuju transporditi minema ja mind viidi jaoskonda seletusi andma.
Pronkssõduri tähenduste kohta on avaldatud arvamusi eri keeltes. See ei ole tekkinud olukorda parandanud. Kunstnikuna otsustasin, et asjadest, millest ei saa rääkida tavakeeltes, võib ja tuleb rääkida kunstikeeles. See keel on olemuselt mitmetähenduslik ja pakub laiemaid võimalusi. Kahjuks ei lasta minul seda keelt vabalt kõnelda ega sellega inimesi kõnetada. Teadlikult tekitatakse segavat müra, kuid ka see on osa reaalsusest, mida õpin kunstikeelde tõlkima.

Kõik huvilised, kes on huvitatud minu kunstiprojektiga tutvumisest, on oodatud juunist oktoobrini Veneziasse.