KRIITIKA - Reet Varblane. Rada läbi illusoorse ruumi - Sirp, 16.03.2012

Tallinna kahes galeriis Hobusepeas ja Draakonis oli hiljaaegu kaks üsna ühtemoodi kõnetusviisiga näitust: Dénes Kalev Farkasi „Päev, mida ei ole olemas” ja Laura Tootsi „Desire path” („Sissetallatud rada”). Kuigi ei aineses ega ka sõnumis väga palju ühist pole, ei tohi sellele vaatamata kummagi väljapaneku juures alahinnata fragmenti ehk siis esitamisviisi tõttu terviku mõistmiseks hädavajalikku osist, millel võib olla, aga ei pea olema omaette tähendust.

Pildilise fragmendi kõrval mängis antud juhul olulist rolli ka selle sidumisviis sõnaga. Laura Toots on esitanud teksti (sõna) töö ehk fragmendi kõrval etiketina (pealkirjana), minimaliseerides teksti visuaalset kujundlikkust, kuigi pealkirjad ei ole ka tema puhul pelgalt võimalikule sõnumile (fragmendi ning selle kaudu terviku sisule) viitavad sõnad, vaid need on sisu lahutamatu osa. Dénes Kalev Farkasi puhul on sõna otseselt pildilise kujundi osa.

Farkasi näiliselt ülilihtsustatud, lakoonilist maailma on aga selle suletuse, hermeetilisuse tõttu suhteliselt raske mõista. Kunstniku hallvalged fotod osutavad küll reaalsele ruumile, mida ta, kui uskuda esitatud sõnu, nägi unes, kuid need ei ole ruumist, vaid sinna ehitatud ruumi simuleerivast installatsioonist, ruumimaketist võetud fotod. Kõik neli seinal eksponeeritud fragmenti ei ole mitte ainult sama installatsiooni kahemõõtmeline kujutis, ka esitusrakurssi on minimaalselt, kuid süvenenumal vaatlemisel siiski märgatavalt muudetud, millest tuleneb omakorda ruumi vastuvõtmise võimatus ehk lühiajaline süsteemiviga, nagu kirjutab Andreas Trossek pressitekstis. Lisatud või õigemini orgaaniliselt pildi juurde kuuluva teksti sõnum ei jõua vaatajani mitte ainult sõnadeks ja lauseteks seotud tähtede (tähenduse), vaid ka eri keelte kasutamise kaudu: esimese fragmendi juures on eestikeelne „Millest me räägime?” ning ingliskeelne „Dysfunctional”, teise juures aga autentselt ungari, inglise ja eesti keeles „Minu unes olid nurga taga trepid. / Vist. / Ärkasin higist märjana”, kolmanda juures taas nihkega ehk siis viitega esimesele fragmendile eestikeelne „üks haige mäng” ja ingliskeelne „What the hell are we talking about?” ning neljanda juures uuesti ungari, inglise ja eesti keeles „Ma ei saa kunagi teada, mis on nurga taga. / Vist. / Ärkan”. Esimene ja teine fragment olid väljas I korrusel, kolmas ja neljas aga keldrikorrusel. Nii tulekski vaadata seda 29. II (ehk siis vaid iga kolme aasta tagant ilmuval päeval) avatud väljapanekut kui ruumilist nihestatud peegelpilti, kusjuures nihe on ilmsem eesti- ja ingliskeelsete tekstide puhul, ungari keel (ehk siis kunstniku lapsepõlve ja koolikeel) justkui tagaks sõnumi autentsemana säilimise.

Ka Laura Tootsi fragmenteeritud süntaksiga lugu võib vaadata kui identiteediotsingut. Tema aines on perekonnaalbumid (ehk siis viis, kuidas, kas teadlikult või ebateadlikult, on konstrueeritud üks perekonnalugu) ning tema enda mälupildid (ja nendest tulenevad tähendused). Laura Toots on oma seekordse peredekonstruktsiooni pealkirja laenanud Gaston Bachelard’ilt: „la ligne de désir” ehk siis „sissetallatud rada” või „desire path”, nagu kunstnik ise on kasutanud inglise kui vahenduskeele varianti. „Sissetallatud rada” osutab ise tekkinud kõige lühemale (või meelepärasemale) rajale algpunktist sihtpunkti. Laura Tootsi üks algpunkt (mis teistpidi teekonna puhul on lõpp-punkt) on vanaema huulepulk (teravatipuline roosa huulepulk, mis kunstniku mälus assotsieerub üle-eelmise põlvkonna meigivarustuse ehk naiselikkuse konstrueerimise vahendiga), teine aga, kui alustada teekonda teistpidi, seinale joonistatud kunstniku tähemustriline (nagu USA lipp) trikoo. Kui suveniirina eksponeeritud huulepulk on tegeliku üks ühele aseaine, siis reaalse trikoo on kunstnik asendanud tingliku märgiga, ühekordse joonistusega, mis näituse lõppemisel kaob igaveseks (sein värvitakse üle). Fragmentidega (tähenduslike peatuspunktidega) pikitud raja keskel (ükskõik kummast punktist teekonda ka ei alustaks) on nätsudega märgistatud kunstniku lapsepõlvetoa seina rekonstruktsioon ning suurendatud postkaardiformaadis foto „Minu isa ei ole mu kangelane, tema kangelaslikkus on mu isa”, pere puhkusereisi foto, millele kunstnik on viltpliiatsiga lisanud tähendusliku detaili: isale just samasuguse rinnahoidja, nagu on emal ja tütardel, ehk muutnud kõik pereliikmed visuaalselt (väliselt) ühesuguseks ning dekonstrueerinud soolises mõttes. Kui püüdlikult modelleeritud huulepulka võib vaadata vanaema-aegse sootsiumi soolise jaotamise (aga kindlasti mitte ainult!) ja sellega rahulolemise metafoorina, siis isa soolist (soorollilist) dekonstrueerimist soolise jaotamise vastu väljaastumisena. Nagu 10. III Päevalehe intervjuus võib lugeda, seostub selline huulepulk kunstnikul negatiivse mälestusega, teised kujundid enamasti positiivsega.

Gaston Bachelard kirjeldab „Ruumipoeetika” VI peatükis nurgafenomeni Miłoszi romaani „Armunud initsiatsiooni” kangelase, uneleja abil: „Oma nurgas on uneleja maailma ära kustutanud [---]. Nurk muutub mälestuste klapiks. [---] Minevik ei mäleta seda enam … Ja pole sul eneselgi enam minevikku” (Vagabund, 1999, lk 210-211). Farkas räägib unenäo ruumi nurgatagustest treppidest (väljapääsust) vaid siis, kui eesti ja inglise keele kõrval on ka ungari keel, mälestuste, mineviku ja väljapääsu tagatis. Ka Laura Tootsi sissetallatud rada ei lõpe nurgas ega vaja illusoorseid treppe. Olen ammu tahtnud näha Farkasi suurt näitust, korraga vaadata mitmeid fragmentaarseid ruume. Ega ma vist ainuke ole. Nüüd on tunne, et ka Laura Toots on valmis suuremaks väljapanekuks.