PRESS RELEASE - Liina Siib, press release for a solo exhibition at Tallinn City Gallery 3.–20.11.2005

LIINA SIIB
“MARLOWE”

First of all, there are allegedly two skulls and a pair of crossbones on the gate post of the St. Nicholas Church in Deptford. An image that Sir Francis Drake, the pirate and loyal servant of Queen Elizabeth I, displayed on the flags of his fleet. Christopher (Kit) Marlowe, playwright, poet, and translator, who was not as good a subordinate, allegedly ended his days there in 1593. The dispute about this continues to this day. The conspiracy theories sometimes surpass the speculations about the murders of Marilyn Monroe and John Kennedy. Marlowe, who was born in the same year as William Shakespeare, after changing identity, is supposed to have been the author of the latter’s plays and so forth. If it were only so! Read the plays of both and imagine how much effort the post-perception of a master of style requires. In any case, in the Poet’s Corner at Westminster Abbey, there is a question mark after the date of Marlowe’s death.

Doubters should read Anthony Burgess’s novel, Dead Man in Deptford. And they might agree and start reading (and staging) Marlowe’s plays, of which the author during his short life wrote seven (actually six, since Tamburlaine the Great is in two parts), all of them illustrated by a film-like ability to enrapture the viewer. He also translated Ovid’s Elegy and was in the secret service of the Queen. Marlowe played out the topic of selling souls in the tragedy Dr. Faustus (also in Estonian). There is no escape, but for sure, at least 24 wonderful years of life. An admirer of Machiavelli and protester against Protestantism, Marlowe’s mind and spirit are still likeable, it is hard to find a contemporary equivalent for his Europeanism and universality, although it was acquired as a symbiosis of a mind constantly investigating theological studies and an untamed temperament, which, for a person interested in art, are a series of emotions that could recall the expressions of the figures in Caravaggio’s paintings or the austere misanscenes in Derek Jarman’s films. The distance of the secret service from fantasy is sad and fatal, and apparently, James Bond can do nothing to change this.

Accompanied by the commentary, “Marlowe, who is that? No one in Estonia is interested!”, the photos made for this exhibit are of contemporary Deptford, taken without knowing much about the context, based on the location. And the video, which is about the killing of Marlowe, just the killing of a person. Everything, even if pre-planned, happens somehow resolutely, steadfastly. Sometimes it seems that Oedipus knew for sure that he slept with his mother, because he wanted to since he was in the cradle. But Marlowe—what did he want—who could possibly know... Several sisters and a shoemaker father. And then, more alive than alive, and surpassing all his employers in arranging words. In the end, this can be pretty tiring, and then the Renaissance for good measure, and England didn’t know what to do with it!

 

Liina Siib "Marlowe"
CONTINENTAL BREAKFAST TALLINN: NU Performance Festival esitleb

Avamine, kolmapäeval 2. novembril kell 17.00

LIINA SIIB
"MARLOWE"

Esiteks olid väidetavalt kaks pealuud ja nende all kaks ristatud sääreluukondipaari Deptfordi Püha Nikolause kirikaia väravapostidel. Kujutis, mille kandis oma laevastiku lippudele kuninganna Elizabeth I ustav teener ja piraat Francis Drake. Christopher (Kit) Marlowe, näitekirjanik, luuletaja ja tõlkija, kes polnud sama hea alam, lõpetas seal lähedal väidetavalt oma elupäevad aastal 1593. Vaidlus selle üle kestab tänaseni. Vandenõuteooriad ületavad kohati Marilyn Monroe ja John Kennedy mõrvade kohta käivad spekulatsioonid. Marlowe, kes oli sündinud William Shakespeare’iga samal aastal, olevatki peale vahetatud identiteeti viimase näidendite autor ja nii edasi. Oleks see kõik nii! Lugege mõlema näidendeid ja arvake, kas stiilimeistrite järeleaimamine on vaid väikese vaeva tulemus. Igatahes pannakse Westminster Abbey kirikus poeetide nurgas Marlowe surmadaatumi järele küsimärk.

Kahtlejad võiksid lugeda Anthony Burgessi romaani “Dead Man in Deptford”. Ja nad jääksid ehk päri ja hakkaksid lugema (ja lavastama) Marlowe’ näidendeid, mida autor oma napi eluea jooksul jõudis kirjutada seitse tükki (õieti kuus, sest “Suur Tamerlan” on kahes osas), kõiki ilmestamas filmilik vaataja kaasakiskumisvõime, lisaks tõlkida inglise keelde Ovidiuse “Eleegiad” ja olla mitu aastat kuninganna salateenistuses. Hingemüümise teema on Marlowe‘ läbi mänginud tragöödias “Dr. Faustus” (ka eesti keeles). Pääsu pole, kuid vähemalt 24 aastat toredat elu on kindel. Machiavelli austaja ja protestantismi vastu protesteerijana on Marlowe‘ meel ja vaim jätkuvalt sümpaatne, tema eurooplaslikkusele ja universaalsusele on raske leida kaasaegset vastet, ehk oli see omandatud teoloogiaõpinguis pidevalt juurdleva meele ja taltsutamatu temperamendi sümbioosis, mis kunstiinimesele võiksid emotsioonide reas meelde tuua Caravaggio maalide tegelaste ilmed ning Derek Jarmani filmide kirbed misanstseenid. Salateenistuste kaugus fantaasiatest on kurb ja fataalne, ilmselt ei suuda James Bond siin miskit muuta.

Saadetuna kommentaaridest: “Marlowe, kes see on? See ei huvita Eestis kedagi!” on näituse jaoks tehtud pildid kaasaegsest Deptfordist, pildistatuna eriti palju kontekstist teadmata, paigast lähtudes. Ja siis video, mis on Marlowe‘ tapmisest, lihtsalt inimese tapmisest. Kõik juhtub, isegi kui etteplaanitud, kuidagi kindlalt, vääramatult. Mõnikord tundub, et Oidipus teadis kindla peale, et magas oma emaga, sest seda ta ju tahtis, hällist saadik. Aga Marlowe, mida tema tahtis, kes seda iganes teaks… Mitu õde ja isa kingsepp. Ja siis rohkem elus kui elus ja kõiki tööandjaid sõnaseadmises ületav. See võib lõpuks päris väsitav olla ja renessanss pealekauba, millega Inglismaal polnud ju miskit peale hakata!