KRIITIKA - Teet Veispak, Litsid ja kunstnikud näitusesaalis. – Postimees 15.02.2007

Näitus «Kehaturg» on tekitanud arvestatavat elevust, leidnud rohket kajastamist meedias, vähemasti võrreldes paljude muude näitustega. Võiks arvata, et tegemist on omamoodi millegi erakordse ning meie kunstistseenil seni nägematuga.

Kui seda näitust aga lähemalt vaadata, siis ei ole raske mõista, et selle tähelepanu taga ei ole mitte konkreetsed tööd, vaid prostitutsiooni-teema ise. Aeg-ajalt lükkab keegi selle ikka ajakirjanduse huviorbiiti ja sünnitatakse lühiajalisi ning mitte kuhugi viivaid diskussioone.

Kas keha on kaup?

Näituse kuraator Reet Varblane kirjutab, et praegune väljapanek kunstihoones on «suure uurimisprojekti lisa, mis nii dokumentaalsete projektide kui ka metafoorsete kujundite kaudu käsitleb prostitutsiooni kui äärmiselt keerulist nähtust, mille likvideerimiseks ei ole ühest võimalust.»

Suure projekti all mõeldakse rahvusvahelist projekti «Equal», mis mõeldud integreerima prostituute nn tavaellu. Ma ei tea, mida peab kuraator silmas, kui ta räägib prostitutsioonist kui «äärmiselt keerulisest nähtusest».

Prostitutsioon on üks tavaline ja laialt levinud seksuaalkäitumise vorm, kus üks pool pakub teenust ning teine tasub selle eest. Raske on siin midagi väga keerulist näha.

Samas ei tähenda see, et komplitseeritud ei oleks prostitutsioonist tulenevad sotsiaalsed või psühholoogilised kaasnähtused.

Ja nii kajastab praegune kunstihoone väljapanek diametraalselt erinevaid lähenemisi prostitutsioonile. Ma ei arva, et kõikide eksponeeritud tööde puhul saaks rääkida kunstniku piisavast süvenemisest. On lihtsalt illustratiivseid ja õigupoolest mitte midagi ütlevaid töid, ent nende kõrval tõusevad seda selgemalt esile paremad lahendused.

Üks kõige huvitavamaid töid on Foxy Haze’i (kaadritaguse hääle põhjal otsustades on see Liina Siib) video «Vastumeelne keha». Selles küllaltki pikas (45 minutit) ja selge suunitlusega videos küsib kunstnik prostituutidelt, mida nad arvavad oma kehast.

Siin ei ole tüütavat laialivalguvust ega ebamäärasust, mis sageli iseloomustab intervjuusid prostituutidega. Küsimusele, kas ta keha on kaup, vastab prostituut: «Loomulikult ei tahaks ütelda, et naise keha on kaup – rohkem ikka visuaalseks naudinguks.» Olgu siis nii.

Kõige mahulisemalt esineb näitusel soome kunstnik Teemu Mäki, kelle väljapanek «Prostitutsioonist» koosneb kahest enam kui tunnisest videost, neljast fotost («Sex as Work») ning prostitutsiooniteemalisest esseest.

Kui kõike lühidalt kokku võtta, siis väidab Mäki A. Kontula uurimusele tuginedes, et enamik prostituute ei ole ohvrid, vaid on valinud oma ameti vabatahtlikult. Ja veel: «Tänapäeva prostitutsioon on kapitalism alasti kujul. Kõige alus on nõudlus ja pakkumine.» Lühidalt öeldes – turg.

Väga kõnekad on Diana Lui fotod seeriast «Keha: ostmine ja müümine moodsas tarbimisühiskonnas praegusel ajal». Neil kujutatud inimesed on esitatud erootiliselt atraktiivsetes poosides, andes vaatajale mõista, et tegemist oleks justkui ennast pakkuvate prostituutidega, keda nad tegelikult siiski pole.

Bie Erenurm on ekspluateerinud prostituudi-temaatikat jumal teab kui kaua. Praeguseski väljapanekus «Mu ema on lits» on elemente, mis peaksid vaatajale tuttavad olema juba ta varasematest näitustest.

Nüüd on ta lisanud uue video sigade vahel roojas püherdavast alasti naisest. Kui ka oletada, et sead sümboliseerivad mehi või kiima ja naine midagi «puhast», jääb ometi tunne, et töö ei ole viidud oma loogilise lõpuni.

Prostitutsioon toidab

Kõige rohkem teenis näitusega aktivaid kahtlemata Sandra Jõgeva. Seda küll mitte näitusel eksponeeritud šokolaadiümbristega, kuhu olid paigutatud tekstid ja pildid dominana tegutsemise päevilt, vaid avamiseaegse performance’iga «Kadalipp».

Võib-olla ma eksin, kuid mõnikord tundub mulle, et noorele kunstnikule on see, et ajalehed temast pikalt kirjutaksid («Ma olen Ekspressi nädala persoon,» rõhutab ta 7. veebruaril oma blogis), kohati isegi olulisem kui kunst, mida ta teeb.

Kes tahab näitust põhjalikult vaadata, varugu selleks terve päev, sest ainuüksi videoid on mitu tundi. Lõpetuseks tuleb prostitutsiooni kiituseks tõdeda: vähe sellest, et litsid ise ennast ära toidavad, toidavad nad ka kunstnikke ja kuraatoreid.

Näitus
«Kehaturg»
Kuraator Reet Varblane
3. veebruarist kuni 11. märtsini Tallinna Kunstihoones