KRIITIKA - Liis Auväärt, Sina, Liina ja mina. Intervjueeritav Liina Siib. – Eesti naine 2007, 2

Selle loo kirjapanek sai tavapärasest törts teistsugune, sest muidu hakkaks Liina nurisema. Aga minul jääks süda valutama, mõeldes sellele, kuis üks tore Tallinna foto- ja videokunstnik vaatab tõtt ajakirja-minaga ning pomiseb: “Ma ju ütlesin, et artikkel ei tohi olla minu monoloog.”

Olgu. Ma ei kavatsegi hakata looma terviklikku kujutluspilti loo nimitegelasest. Kuna Liina Siib (43) ei soostu üksi lugeja luubi all seisma, astun ise seltsiliseks kõrvale. Võtan ette paaritunnise intervjuulindi ja hakkan 20minutilise hüppega lõpu poole liikuma. Kes kaasa tuleb, võib mõttes viltusest klaaskruusist rohelist teed juua ja kujutleda ennastki Liina viienda korruse ateljeesse, mille akendest paistab pärastlõunane Vabaduse väljak. Arutame lihtsalt veidi ilmaasju: üks kunstnik, üks ajakirjanik ja üks sina.

00:20 – rongid enam ei sõida

Liina: Avalikus ruumis filmimine on huvitav tegevus. Eluteater – kuidas inimesed käituvad.
Liis: Rääkisid mulle juba vähemalt kolmest korrast, kui olid parasjagu rongijaamas ja filmisid seal midagi. Sulle meeldivad jaamad?
Liina: Mul on küll mingi asi rongijaamadega, jah. Ma ei teagi, millest see tuleb. Võib-olla lapsepõlvest, kui ma elasin Laagris ja rong oli igapäevane liiklusvahend. Tänapäeva Eestis on see niisugusel viisil ära kadunud. Ehk tuleb tagasi.
Liis: Vast tuleb, sest autoga on ju järjest kallim sõita. Et kui rongid lähevad kiiremaks ja…?
Liina: Kindlasti ei tule rongid tagasi endises mahus. Siis olid need midagi iseenesestmõistetavat. Nagu külm või soe vesi, mis kraanist tuleb. Naljakas on tagasi mõelda, ma ei mäleta, millal viimati Eestis rongiga sõitsin. Ja mul on hästi kurb vaadata, mis on juhtunud näiteks Tondi jaamaga. Jaamahoone tähendus on täiesti ära kadunud.
Liis: Lagunevad, jah. Soditakse ka. Maal on samasugune lugu bussijaamadega. Oot, aga et siis – rongijaamad. Mis sinu loomingu juures veel olulised paigad on?
Liina: Nii ei saa päris öelda, et rongijaamad oleksid mu loomingus keskne teema. Aga need kohad, kus on palju inimesi ja kus midagi toimub. Kus inimesed on mingis ärevuses.
Liis: Rahvaüritused läheksid ka selle alla?
Liina: Võiksid minna, aga pole läinud. Või, tegelikult – ma olen filminud demonstratsioone ja meeleavaldusi. Paraadi ka, kui poisid harjutavad iseseisvuspäeva paraadiks.
Liis: No seda on sul siit hästi mugav filmida – jood oma hommikukohvi ja muudkui filmid.
Liina: Ei, ma olen ikka õue läinud korralikult. (Naeruturtsak) Ja Balti jaama turg on tore koht. Seal ma tegin ka ühe väikese võtte. Siis tuli politsei küsima, kas me ei korralda meeleavaldust. Meil oli umbes kümme inimest, kes olid koondatud gruppi ja skandeerisid ühte lauset…
Liis: Mis see lause oli?
Liina: “I am dead!” (“Olen surnud!” – ingl)

00:40 – kunstnik või projektikirjutaja?

Liina: Kunst on materiaalne ala. Enda arvates võivad ju olla grandioossed ja geniaalsed ideed, aga need tuleb ka ellu viia. Töö on vaja toota ja tootmiseks on vaja raha. See määrab paljusid asju üsna oluliselt.
Liis: Kas raha on kerge leida?
Liina: Ma arvan, et Eestis oleme küllaltki õnnelikus olukorras, kuna on kultuurkapital. Kui inimene on vähegi midagi teinud ja silma jäänud, suudab oma projekti kirjutada, siis ilmselt talle raha ka leitakse.
Liis: Kas projektikirjutamine ei piira sind – kunstniku ülesanne on ju luua, mitte paberitööd teha?
Liina: Ei, see pole mulle probleem. Probleem on siis, kui olen projekti kirjutanud, sisse andnud ja saanud toetuse, aga järsku leian, et see pole päris see, mida ma teha tahan. Kui idee muutub. Aga õnneks pole sellest pahandust tulnud, sest raha jagavad inimesed on ise ka väga tihedalt kunstiga seotud. Nad teavad, et asjad sageli ei lähe ega saagi minna nii, nagu alguses plaanitud.
Liis: Kas tegutsed pigem hommikuti või õhtuti? Kuna sa elad ja töötad samas kohas, siis võid ju ise väga vabalt valida, millal arvuti sisse lülitad.
Liina: See sõltub valgusest. Suvel hakkan väga vara peale ja asjad lähevad iseenesest. Aga talvel hajub energia iseenesest. Hommikud on väga rasked.
Liis: Kuidas sa siis energia tagasi saad?
Liina: Suvel käin Pirital ujumas ja… mulle väga meeldib jalutada. Linnas ja metsas. Kui tund aega jalutada, on kõik okei. Metsas võib pool tundi ka jalutada – ja kõik on okei. Aga linnas on ka huvitav. Hästi tore on ju vaadata, kuidas majad muutuvad, kaovad, kasvavad ja kahanevad. Tore ja traagiline.

01:00 – koos on hea

Liina: Ma armastan väga midagi k o o s teha. Nii et teised inimesed on ka asjasse kaasatud.
Liis: Sa oled siis inimeste inimene?
Liina: Jah. Kuigi – kui ma pean kaua olema mingis suures rahvamassis, hakkab mul halb.
Liis: See väsitab ära.
Liina: Jah. Aga kui sa teatud aja saad mingi väikse grupiga midagi teha?
Liis: Siis see on su oma valik, keegi ei sunni.

01:20 – kõik elavad oma reaalsuses

Liis: Kas miski, mida oled oma sõpradelt või lähedastelt õppinud, on saanud mõneks ideeks, mis omakorda on saanud sinu tööks?
Liina: Jah. Mu töödes avaldub kindlasti isiklik elukogemus. Tihtilugu arvame, et oleme kõigest hästi aru saanud. Ei pruugi nii olla, sest kõik elavad oma reaalsuses. Neid reaalsusi on vahel raske ühildada. Mõni mu töö põhineb varasemast elust pärit mälupiltidel. Kui midagi on mulle hetkel väga-väga korda läinud, siis see võib hiljem kajastuda töödes. Muidugi mitte alati. Palju impulsse olen saanud ajakirjandusest õudusjutte lugedes.
Liis: Võib-olla sellepärast sa siis polegi otsinud oma näituste külastajatelt tagasisidet? Võib mõelda, et need inimesed s i n d ju niikuinii ei tunne?
Liina: Ei, minu maailmanägemine on neis kindlasti sees, aga… Inimesed arvavad vahel, et ainult nende kannatused ja rõõmud on midagi väärt. Mina arvan, et enamik inimesi tunneb mõne asja puhul sarnaseid emotsioone ja sellelt pinnalt peaks toimuma teatud suhtlus.
Foto on pilt, mis on pildistatud. See pilt on peaaegu alati enam või vähem lavastatud. Kui tõepäraselt see välja tuleb, on pildistaja, kunstniku teha. Kui aga inimesed lähevad näitusele ja võtavad neid pilte tõestisündinud loo pähe, on see ausalt öeldes kurbnaljakas fenomen. Ilmselt läheb veel aastaid, enne kui inimesed võtavad omaks, et foto on ainult tinglikult tegelikkuse dokument.
Ongi justkui kõik, aga… Ehk Liina annab mulle nii palju andeks, et lisan ta kohta mõne kiirfakti. Niisiis: Liina Siib, isikliku koerata koeraarmastaja. Õppinud graafik, kes graafikat ei tee. Magistrikraad fotoalal, kuigi fookuste ja tehniliste näitude asemel räägib ta sellest, mis pildi peal. Arvab, et kunst loob illusioone. Liina ise niisamuti – näitab meile asju, mida päris-päriselt polnud olemas. Näitab videos ja fotol, aga ise armastab vaadata ka maale. Peab plaani üürida teine laoruum, sest ühte ei mahu enam tööd vanaduspõlve veetma. Reisib tunduvalt vähem kui ta looming. On ajakirja Estonian Art toimetaja. Elupõline tallinlane. Nüüd on küll kõik. Kes rohkem teada tahab, võiks Liinaga vestelda. Talle ju meeldivad inimesed.