KRIITIKA - Reet Varblane, Liina Siibi intriigid. – Sirp 8.12.2006

Liina Siibi näitus ““Lla Ri Lli Ra” Hobusepea galeriis 23. XI – 4. XII.

Liina Siib on intrigeeriv kunstnik. Isegi nii intrigeeriv, et ka sel juhul, kui tema näitused, väikesed terviklikud projektid, väga ei meeldigi, sunnivad nad ikka ennast üle vaatama.

Liina Siib on väikeste, kuid stiilselt väljapeetud narratiivide meister. Mõnikord lausa nii välja peetud, et väljapeetus tundub muutuvat eesmärgiks omaette ning narratiivi sõnum hägustuma elegantse tähendusrikkuse sees. Ja taas tuleb rõhutada, et sofistikeeritud kudum on tal niivõrd targalt kootud, et võrgustiku rägastikku jäetud aukudest mitte ainult ei pääse välja autori vihjed, vaid neisse mahub ka vaataja oma tõlgendus.

Ka Hobusepeas eksponeeritud “Lla Ri Lli Ra” oli vaieldamatult terviklik projekt, mis toimis just nii, nagu on kirjutanud galerii pressitekstiks galerist Elin Kard: “... näitus kas läheb vaatajast mööda, ilma et too üritakski aru saada, või siis sõidab sõna otseses mõttes üle ja sisse otsest kahju tekitamata, küll aga kindlasti teatavate järelmõjudega.”

Liina Siibi näitus(t)e järelmõju või see viis, kuidas ta oma vaatajat mõjutab, on paljuski tingitud sellest taustamaterjalist, mis on omakorda kunstnikku käivitanud. Viimase projekti puhul oli selleks itaalia filmikunsti suurmeister Federico Fellini ning tema 1957. aastal valminud “Cabiria ööd”. Või uusrealistlik mustvalge film, mille näiliselt karm dokumentalistika sisaldab sensibiilseid poeetilisi nüansse, nii et musta ja valge vastandusest jäävad kõlama sootuks pehmemad ja õrnemad, ülimalt rafineeritud halli nüansid. Just nimelt hoolikalt välja joonistatud nüansid, halli värvuse ülimalt täpsed toonid, nii et nende peale tagasi mõeldes kangastub pigem sordiini all hoitud valitud värvide maailm (sirelililla, lõheroosa) kui ühtlane hall mass. Kuid sellisele kirjeldusele vaatamata ei ole ei Fellini ega ka sellest inspireeritud Liina Siibi maailm roosamannalik läila seebiooper. Fellini lõbutüdruk Cabiria on autsaider autsaiderite maailmas, kes püüab hambad ristis säilitada oma väärikust, ka siis, kui ta mitte ainult ei kaota usku oma kallimasse, vaid kaotab peaaegu elu. Giulietta Masina legendaarne väike prost on läbinisti soe inimene, kelle hingesuurust ei vähenda maailmalinna Rooma laiad tänavad ning edukate filmistaaride villade suurejoonelisus ja luksus.

“Cabiria ööd” on fragmentaarsusele vaatamata alguse ja lõpuga lugu, kuigi nagu Fellini lugudes ikka (ja iseäranis neorealistlikud lood) jääb ka seal kõik lahtiseks. Väikese inimese tragikoomilises maailmas on kõik võimalik. Liina Siib on välistanud loo sujuvuse: ta esitab kaadreid, loost meeldejäävaid fragmente, tabades üsna hästi Fellini filmi vastuvõtmise loogika: ka “Cabiria ööst” ei sööbi mällu loo kui terviku mõttes sõlmpunktid, vaid nüansid. Just nagu elus. Liina Siibi fotode põhjal on raske, kuigi mitte võimatu lugu kokku panna. Tema mustvalged fotolavastused mängivad omaette tervikutena ning tekitavad lisakonnotatsioone. Asi pole isegi selles, et Liina Siib on loo rõhuasetuse muutnud, et tema kangelanna ei ole soe inimene, vaid iseteadlik vamp, keda ei huvita väärikus ja muud inimlikud väärtused. Ka mitte selles, et tema fotode mehekujud on nõrgad, vaat et mõttetud tegelased, sest ega Fellini omadki teab mis mõttekusega silma paistnud. Liina Siibi fotod panevad ennast tõlgendama tõlgenduste tõlgendusena: tema blond kaunitar tuletab otsekohe meelde Cindy Shermani mustvalgeid filmikaadreid-autoportreesid. Ja taas on ka siin Liina Siib intriigikese pununud: Shermani isikliku kohalolu sooviga pole Siibi tööde tõlgendamisel midagi teha, kuigi mine sa tea ...

Ilmselt just see vaatajas teatud segaduse külvamine ongi Liina Siibi puhul kõige põnevam. Vaataja võib saatetekstis heidetud sööda alla neelata, aga ta võib selle täiesti kõrvale jätta ning oma loo konstrueerida. Ning sellesse loosse oskuse ja tahtmise korral kunstniku (aga vahest ka vaataja enda) kas või kodukootud psühhoanalüüsi sisse põimida.

Hobusepea näituste graafik on ülitihe: Liina Siibi fotolavastuste asemel on seal väljas Erik Alalooga masinad ja Andrus Joonase maalid. Aga Liina Siibi fotod leiavad väärika koha kultuuriministeeriumis kaunite kunstide asekantsleri kabineti seinal. Millise intriigi võiks siit veel välja punuda!