KRIITIKA - Urve Eslas, Digikunstnik balansseerib tõe ja fantaasia piiril. Intervjueeritav Liina Siib. – Postimees 18.07.2006

Foto- ja videokunstnik Liina Siib valmistab ette uut näitust ja arvab, et mõiste «dokumentaalfoto» on läbinisti ekslik. Täpsemalt – dokumentaalfotot lihtsalt pole olemas.

– Miks teie töid Eestis viimasel ajal nii vähe näha on olnud?
Uute tööde tegemine on seotud probleemiga, kuhu need pärast panna. (Tõmbub korraks tõsiseks.) Aga sisulise probleemina – olen viimastel aastatel olnud Eestist palju ära. Võõrsil ülesvõetud materjali on raskem siinsesse konteksti asetada.

– Aga kuidas eesti kunst võõras kontekstis mõjub?
Nähtud välisnäitustel on eesti kunst hästi mõjunud. Eestlastel on soov igal alal hästi esineda, väikese rahva ambitsioonikus heas mõttes. Ja kunstnikud pole siin suur erand. Praegu on tulnud kunstiellu palju noori tegijaid, vaatan huviga nende saavutusi.

– Kas varsti võib oodata näitust?
Näitus tuleb varatalvel, mõtlen selle peale. Aga kunst on nagu ülalpeetav abikaasa (naerab) – lisaks kunstitegemisele tuleb teha muid asju. Toimetan ajakirja Estonian Art, teen kujundustöid ja annan tunde kunstiakadeemias.

– Sünnipäevaga käib tavaliselt kaasas paras annus enesesüüdistust – jälle aasta möödas, kuid midagi olulist ei ole justkui saavutanud... Kui rahul te iseendaga olete?
Enamasti ei ole endaga rahul. Olen kärsitu ja perfektsionist, selline kombinatsioon ei too kellelegi rõõmu. Ja mida uhkusega peale hakata? Aga sünnipäev ei oma minu jaoks erilist tähtsust. Iga päev võib olla tähtis või mittetähtis.

– Kui tõsiselt te elu võtate?
Ma olen tragikoomika poolt. Traagilises ja traumaatilises muutub naljakaski teravamaks. Eesti elus tundub mulle peaaegu kõik naljakas ja uskumatu. Ahnus on koomiline. Ja Jacques Tati filmid on lõbusad.

– Kas on teile iseloomulik, et lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias graafika eriala, asusite kohe graafikažanri dekonstrueerima, graafikale tavapäraseid tehnikaid muutma?
Nojah, niimoodi saab tagantjärele igale asjale tähenduse leida, kuid mulle tundub, et kunst ei arene ainult progressiivselt, vaid asjad kujunevad ka juhuslikult. Graafikaga tegeldes kasutasin igasuguseid materjale, traditsioonilised vahendid ja tööde tiražeerimine ei kütkestanud mind piisavalt.

– Kui oluline on kunstnikule uue otsimine? Näiteks peetakse teid üheks esimestest, kes Eestis võttis kasutusele foto digitaaltöötluse
Mulle on uue otsimine ja vana leidmine oluline seoses aja muutumisega. Ühel hetkel lihtsalt tunduvad senikasutatud vahendid ja tehnikad ebaveenvatena. Veenvus ja retoorika on olulisel kohal. Iseenesest ei ole küsimus tõepoolest vahendites, vaid töö iseloomus.

– Milline on teie töödes tegeliku reaalsuse ja loodud reaalsuse suhe? Tavaarusaamas kalduvad nii foto kui video pigem dokumentaalsuse kui kunstilisuse poole.
Tavaarusaamaga pole fotos suurt peale hakata! Enam levinud arusaamu on see, et vaatajad käsitlevad fotol kujutatud sündmusi tõepärastena, isegi kui ilmselgelt on tegemist fotolavastusega. Sellist asja nagu dokumentaalfoto pole olemas! Võime rääkida dokumentaalsest stiilist, aga igal juhul on ka dokumentaalfoto lavastuselementidega. Foto ei ole tõde, ta sisaldab tõeelemente. Iga foto on selles mõttes dokument. Inimene näeb seda, mida ta näha tahab, valikuliselt; foto on armutu ja ei tee detailidel vahet, fotograaf võib nendega manipuleerida.

– Reaalsuse ja fiktsiooni, süütuse ja rikutuse vahekord on teid huvitanud – näiteks sari «Süütuse presumptsioon». Kas rikutus ja teesklus kuuluvad lahutamatuna elu juurde?
Meenub kellegi ütlus, et parem huvitav vale kui igav tõde. Kunstivälises elus muidugi eelistan seda, et inimesed ei valetaks üksteisele, hädavaled välja arvatud, aga kunstis ei ole võimalik tõde ilma väikese valeta (kujutamisviisis) saavutada. Mis on tänapäeval rikutus?

– Jah, mis on rikutus? Kui rikutud te ise olete? Kas see on liiga isiklik küsimus? Kas kunst saab olla muud kui väga isiklik asi?
Ma arvan, et ei saa olla süütu, kui pole rikutud, kuidas saab üks olla ilma teiseta? Kunst on küll isiklik asi, kuid ta peaks selle isikliku, subjektiivsuse kaudu vaatajaga suhtlema. Tihti on kunstis mõned vastused elule.

– Düsseldorfis nõuti 2001. aastal teie fotosarja «(nimi muudetud)» näituselt eemaldamist
Siin oli tegemist juhtumiga, kus mõned vaatajad ei eristanud fotolavastust tegeliku elu sündmustest. Tundub, et see riivas naisvaatajaid, ja mul on kahju neile inimestele põhjustatud ebameeldivuse pärast. Küsiti, kas olen pildistanud läbi lukuaugu. Ei ole, proovige ise, millised pildid läbi lukuaugu tulevad!
Järeldus – muidugi ei saa kunstis võidelda lapseahistamise probleemiga.

– Kui kerge on teie kunsti valesti mõista?
Ma ei soovi anda töödele ühest tähendust, vaid jätta tõlgenduse lahtiseks. Valesid tõlgendusi otseselt ju pole, küll aga minu tõlgendustest erinevaid, isegi vastupidiseid nagu fotosarja «(nimi muudetud)» efekt.

– Teid ei peeta küll feministiks, kuid on nimetatud «välisvaatlejaks» – teie töödes ei puudu naisteemat puudutav joon. Kuidas ise suhtute inimeste harjumusse nimetada ja klassifitseerida?
Ma ei armasta nimetamist ja klassifitseerimist, olen allergiline ideoloogiate ja kampaaniate suhtes. Ma kujutan naisi nii, nagu ma neid tajun, nii nagu ma iseennast tajun. Feministlik kunst ja lähenemisviis on mulle olulised. Isegi üks filmiplakat kannab nime «Female Rules».

– Teile näib meeldivat mitte niivõrd protest ja äärmused, kuivõrd just piirisituatsioonid vastandite vahel. Piirisituatsioon süütuse ja rikutuse vahel sarjades «Laste album» ja «Süütuse presumptsioon», piirisituatsioon tõe ja fantaasia, kunsti ja klišeede vahel sarjas «Movie Posters», kus tegu oli reklaamplakatitega filmidele, mida olemas ei olnud
Jah, nii on küll. Tõe ja fantaasia piirid on hägused, kuid mõlemad on jutustused.

Liina Siib
• Lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia foto eriala magistrantuuri (2003).
• Õppinud New Yorgis, San Franciscos ja Londonis.
• Isikunäitused Lätis, Soomes, Saksamaal, Belgias, Prantsusmaal.
• Töid kunstikogudes Rootsis, Saksamaal, Soomes.

Arvamus

Elo-Hanna Seljamaa
folklorist

Meie sõprus Liinaga on kestnud juba pea kümme aastat ning selle põhiväljundeid on lobisemine: me võime ajataju kadudes tunde juttu rääkida.
Ta loob oma teostes maailmu, mis kutsuvad vaatajat sisenema ja siis eksitavad, sest need tegelevad eluga kogu selle hõlmamatuses.
Küllap enese teadmata on Liina õpetanud mind nägema ilu, selle suhtelisust ja kõiksust. Meil on kombeks kinkida teineteisele pisikesi asju, millesse ometi mahub terve maailm. Viimati leidsin talle väikse kiili, metallist ja türkiissinine – üks Liinale iseloomulikke värve.

Kaido Ole
kunstnik

Oleme Liinaga tuttavad juba kunstiinstituudis õppimise ajast, aga minu poolt oleks täiesti vale väita, nagu ma teda tunneksin. Aga just tema töid nähes sain lõpuks aru, mida ja kuidas tuleb teha, et hästi oleks.
Viimati jagasime aastaid ühte ateljeekorterit – Liina, [Marko] Mäetamm ja mina. Liina pidi meid aeg-ajalt korrale kutsuma.
Liina on õnnelik inimene, kes täpselt teab, kuidas tema asjad peaksid käima, ja maksimalistina püüab ta võtta ette ainult seda, mida hindele «viis» ka ära teeb. Tark ja kange ka veel, aga õnneks hea huumorimeelega.