KRIITIKA - Reet Varblane, Kommentaari kommentaar. – Sirp 28.02.2003

Liina Siibi näitus “Asendusihad” Rotermanni soolalaos 2. märtsini.

See pole üleüldsegi erootiline nauding, see on palju enamat. Kuid ilma väljapääsuta. See ei ole ka mitte masohhistlik, ja sügavas põhjas on see vaimustus suurem kui kujutlusvõime esile manada suudab, see ületab kõik. Aga sellele panevad aluse üksindus ja tähendusetus.

Georges Bataille

Liina Siibi projekt on Freudi ja Bataille’ visualiseeritud kommentaar. Kuna üks alus, Freudi Michelangelo “Moosese” tõlgendus, on iseenesest juba kunstiteose üks võimalik kommentaar, siis Liina Siib on ennast teadlikult pannud kommentaari kommenteerija rolli. Selle rolli on ta võtnud isegi enam kui teadlikult: ta lausa manifesteerib, et projekti (tervikliku installatsiooni – R. V.) aineseks on Sigmund Freudi raamat “Kunst ja kirjandus”, täpsemalt esseed Jenseni “Gradiva” ja Michelangelo kuju “Mooses” kohta ning ühe teose (tervikliku installatsiooni ühe osa – R. V.) aines esitab töötluse sürrealismi klassiku Georges Bataille’ teosele “Silma lugu”. Veelgi enam – kunstnik mitte ainult ei viita pealkirja “Asendusihad” (“Stepdesires”) kaudu ka psühhoanalüütilise mehhanismi järjekindlamale järgimisele, vaid avab endastmõistetava otsekohesusega oma kiretu teadusliku huvi ning selle rahuldamise metoodika: “Freudi järgi tuleb väljastpoolt meile tihti tagasi see, mida ise oleme sinna projitseerinud. Me võtame vastu asju, mis on lahustunud meie mahasurutud mälus ja fantaasiates. Projekt “Asendusihad” uurib iha põhjuseid, nagu näiteks peremehe-orja suhet või enese iha identifitseeruda oma objektiga, kasutades selleks duubleid, teisikuid ja sarnaseid fenomene”. Projekti põhjenduse viimane lause jätkab eespool esitatut, kuid ometi kätkeb see endas küll hoolikalt varjatud, kuid siiski isiklikku tasandit – nihet, ebakõla, kõhklust: “Oluline on ka see, kelle hooleks me jätame oma ihade “haldamise” – kas saatana, Jumala, reklaami või muuseumi.” “Asendusihad” on teadlikult loodud sublimatsioonivõrk või õigemini siis ebateadliku sublimatsiooni hoolikalt, lausa pitsilikult kootud teadlik sublimatsioon, mille koes on õnneks (loodetavasti ebateadlikult, aga mine sa tea, sest erudeeritud Liina Siib võib olla ka möödalaskmised ette näinud) mõned silmad maha jooksnud. Ebakõla on haavatavuse märk. Hea kunst vajab ka parajat annust haavatavust.

Freudi ja Bataille’ kontrollitud

Freudi käsitluses ei vala Michelangelo Mooses oma õiglase viha välja ebajumalat kummardava rahva peale, teda pole kujutatud hetkel, mil suurejooneline rahu muutub purskavaks põlguseks ning raevuhooks, vaid murdosa hiljem, mil ta klammerdub käsulaudade külge, et need hoolimatu liigutuse tagajärjel sülest maha ei kukuks, ning on seetõttu sunnitud sisemise veendumuse (kire, iha) alla suruma. Freud näeb selles ebaharilikus Moosese kujutamisviisis renessansi kultuurilist kontseptsiooni, humanistliku hoiaku alust, superego võitu. Bataille’ käsitluses on eriline rõhk üleastumise (transgression) mõistel. Hasso Krull kirjutab eestikeelse “Silma loo” eessõnas: “Üleastumine on seadusele olemuslik. Erootika on alati üleastumine, ja selles mõttes on ta suguluses kuriteo ja pühaduserüvetamisega. /---/ Rüvetus pole midagi pühadusele väljastpoolt juurdetulevat, vaid kuulub pühaduse seesmisse olemusse. Pühadus on puutumatu, sest ta on rõve. Sir Edmond, paljastades armulaua metonüümilise seose sperma ja uriiniga, paljastab selle pühaduse olemuse enese, ja ühtlasi tema all peidus oleva tühjuse ja tähendusetuse.”

“Asendusihade” keskses installatsioonis jooksevad kõrvuti ekraanidel stseenid Victoria ja Alberti muuseumi kipskujude saalist ning taldrikul istuva muneva tütarlapsega. Kunsti jälgiv ja kopeeriv tütarlaps – flaneuse – tegutseb etteantud kultuurilise diskursuse, superego sees ning tema kaudu nõustub Liina Siib Michelangelo kultuurilise kontseptsiooniga. Flaneuse kontrollib kopeeritavat ja samal ajal jälgib teda Moosese kui Jumala antud käsulaudade haldaja raevune pilk. Parempoolne naine kui erotiseeritud märk aga on pandud Bataille’le vastupidises suunas tegutsema. “Silma loo” Simone imeb endasse mune, spermat, silmi; ainsana eritab ta uriini; Liina Siibi valgete pitssukkadega karvadest vabastatud vagiinaga (lapstüdruk, aga ka puhastatud, muudetud) tütarlaps on sünnitaja rollis. Ta sünnitab muna, aga ka munandi, näärme, millel on silmamunaga analoogne kuju ja pärlmutrikarva valev, verevalt roosakaks tõmbunud värv. Silmamuna, (kana)muna, aga ka munandi analoogia kordub “Silma loos” pidevalt, kõige valusamalt, lausa veritseva haavana tuleb see välja peategelase lapsepõlvemälestustes, kui ta võrdleb urineeriva süüfilisehaige isa moondunud silmamune munadega, millele lisaks ilmub alati ka uriin kui ebateadlikult vabastav akti tulemus. “Asendusihade” erotiseeritud naises pole midagi ebateadlikku ja seetõttu ei kuulu siinsesse munade ning Moosese silmade konteksti ka uriin.

Kontrollituse ja näilise vabaduse mäng jätkub ka teistes videotes. Jalgpall kui tänapäeva üks võimsamaid massipsühhoosi väljendusi on näiliselt vaba, kuid suures plaanis kulgeb seegi kindlate kaanonite, reeglite, diskursuste kohaselt. Bromptoni surnuaia subjektne seltskond on eranditult maskuliinne, kultuurilisi tähendusi loov aktiivne pool. Kuid siin viskab kunstnik väikese vimka ning esitab seda seltskonda sama anonüümsena kui kunsti kopeerivat naist või valge-punase lühikese seelikuga rambipalavikus tütarlapsi. Magav seaduskuuletu asotsiaal, valgete põlvikute ja lühikeste pükstega keskealine mees, palja ülakehaga atleetlik noormees on vaid kindla tähendusega kultuurilised märgid.

Tähendusrikkuse küllusele, lausa üleküllusele vaatamata on hoolikalt valitud “Asendusihad” täis lõdvestavaid õhuauke. Just neid auke, mis tekitavad hämmingu- ja mõistmatusetunde. Need on lootustandvad sümptomid. Liina Siib on vaatajaid küll peibutanud ning eksitanud Freudi ja Bataille’ga, loonud vettpidava pildilise koestiku, kuid jätnud ka vabad käed. Ja seetõttu soovitangi unustada kogu see kultuuriline kihistus ja lihtsalt Liina Siibi videosid vaadata. Just nii kaua, kuni meenuvad õrnad fragmendid mõnest (anonüümseks jäävast) filmist, pargisopist, taevaviirust ja tekib väljakannatamatu nostalgia ning siis melanhoolia, see aga tekitab küll uue diskursuse… Soovitangi jääda diskursustevahelisse intertsooni ja unustada tähendusrikkus.