KRIITIKA - Riin Kübarsepp, Asendamatute ihade uurimus Soolalaos. – Postimees 1.03.2003

Liina Siib on oma viimaste näituseprojektidega võtnud uuriva kunstniku positsiooni, mõtestades nii endale kui publikule foto ja video abil lahti asendusihade olemust.

Kunstnikule omaselt ei anna ta muidugi selget ja ühest vastust. Vastandades vana ja uut, kaasaegset ja möödunut, dokumenteerib autor osavalt lüürilisi ja kammerlikke vaateid eksponaatidest museaalses atmosfääris.

Psühhoanalüüsile on nii mõnigi eesti kunstnik oma teose aineses toetunud ka varem (Ene-Liis Semper, Kiwa), kuid nii, nagu Liina Siib seda otseselt aluseks võttis ja pealkirjas esitas, vähesed.

Siib ei püüagi sealjuures varjata, et on oma väljapaneku aluseks võtnud Sigmund Freudi raamatust «Kunst ja kirjandus» essee Michelangelo kujust «Mooses».

Psühhedeeliline kontekst

Samas eksponeerib kunstnik visuaalselt video läbi tuntud sürrealisti George Bataille’ teost «Silma lugu», kus kirjanik on välja arendanud silma ja muna genitaalsed seosed.

Ehk on Siib selle kõik läbi viinud liiga otseselt ja asetanud analüütilise teksti liigagi piktoriaalselt publiku ette?

Kunstnik pakub kõike seda ka mastaapses näitusekujunduses ja monumentaalsetes vormides, nii et kogu ümbritsev keskkond lihtsalt surub sind Siibi loodud raamistikus «psühhedeelilisse» konteksti. Sealjuures lähtub kunstnik Freudi väitest, et asendusrahuldused, mida pakub näiteks kunst, on reaalsuse suhtes illusioonid.

Alateadvuslikke fantaasiaid on kunstnik Londonis valinud lihtsalt inimesi tänavalt kaameraga jälgides, ilma kriitilise vaatepunktita dokumenteerides. Oma uurimuse käigus toetub autor 21. sajandi infoühiskonnas tekkinud kolmainsusele - jumalale, saatanale ja meediale, millest iga indiviid leiab oma asendusiha.

Siib kõrvutabki oma videotes kaht valdkonda: reklaamikunsti ja meediat ning vanale maailmale omast arhailist kõrgkultuuri kollektsioneerivat muuseumi.

Täiuslikes proportsioonides esitatud hellenistlikele kipskujudele Victoria ja Alberti muuseumis tõmbab ta paralleele tänapäeva meedias kultiveeritud ilusate ja edukate fenomeniga. Igal ajastul on omad fetishid, iidolid ning ihaldatud objektid.

Nõnda reflekteerivad klisheeks kujunenud ikoonid ja etalonid meie endi projitseeritud maailmapilti.

Analoogse võrdlusena võib siin tuua 1998. aastal Eurovisiooni lauluvõistluse võitnud transseksuaalist Iisraeli lauljatari Dana Internationali, kes apokalüptiliselt peegeldas kogu suure sinise lipu all eksisteeriva silmakirjaliku Euroopa üldist olukorda ning mõttemalle. Asendatud ihad ja soovid heiastusid seal meile läbi kõverpeegli ja irooniaprisma.

Ihaldatud ikoonid

Sisuliselt tegeleb Siib ka ikoonilisuse probleemiga ühiskonnas. Umberto Eco on oma vaatlustes tajunud, et ikoonilisus põhineb ikkagi kultuurilisel konventsioonil, kus püütakse esile tuua suhet kujutise ja varem kehtestatud kultuuriliste reeglite vahel.

Asendusihadega on kaudselt seotud ka ikoonilised, ihaldatud objektid, mis kunstniku pildistatud kipskujude näol on oma täiuses kättesaamatud ja saavutamatud.

Oma eelmiste väljapanekute, «Süütuse presumptsioon» ja mitmeti tõlgendatava lasteporno esitamise tõttu on Siibi juba varem lastepilastajaks tituleeritud, tema töödest leiab tõepoolest mõned Lolita-motiivid.

Samas on kunstnik sellise temaatikaga alati olnud piisavalt aktuaalne ja kaasaegne. Viimane näitus on aga võibolla liigagi läbinähtavalt psühhoanalüütiline, kus hingamisruumi «puhtale» kunstile jääb väheks ning visuaalne tähenduslikkus osutub lõpuks triviaalseks.

Näitus
Liina Siib «Asendusihad/ Stepdesires»
2. märtsini Tallinnas Rotermanni soolalaos