KRIITIKA - Johannes Saar, Süütuse presumptsioon. – Postimees 11.03.1997

Tallinna kunstihoone galeriis avati 6. märtsil Liina Siibi näitus «Süütuse presumptsioon».

Suured arvutis töödeldud fotokujutised lastest, naistest, poistest ja vaadetest läbi kunstihoone galerii akna, kust paistab Jaani kirik. Ja läbi galeriiukse akna, kust ei paista eriti midagi. Ka on pakkumisel kolm installatsiooni - esimeses saalis kaks üleelusuurust roosast siidist sukahoidjat laest alla rippumas ning nende seest jõuluvalgus üle kogu ruumi levimas ning tagasaalis hiigel-vahaküünlad ringis klaaskupli all.

Ruum ja kõnetus

Fotod on raamitud roostevabale plekile, mille formaat ulatub laia paspartuuna ümber kujutise ning heidab neile metalset, külma helki. Lähedalseisja tunneb ära ühe fotokujutiste esivanematest - see on arvutiprogramm nimega Photoshop, millelt pärinevad interjööride tempereeritud heletumedused, suur mustriline raster, koloriidi külmutamised ja soojendamised, sültjad faktuurid mõnedel olmeasjadel ja pildistatute varieeruv jume. Veepinna malahhiitne rohelus ja teisal selle surmav mustamine näiteks. Ja muud eriefektid. Tehnitsistlik on pilt ja selle raam; industriaalne nende koosmõju, maailm nende peal sellevõrra võõritatum, abstraktsem ja isikupäratum. Anonüümne siis.

Kui enamasti ühendavad pildisarja motiivistikku edvistavad ja sädistavad inimesehakatised ning nendega (bio)loogiliselt seostuvad emalikud naisolevused, siis järsku lõikuvad sellesse kädinasse natüürmordina vaiksed pildid sellest ruumist endast, kus vestlus toimub - pildid tühjast ruumist. Vestluspaik ja vestlus mõlemad piltidena kõrvu seinal.

Näitus kõnetab korraga kahte teemaderuumi, mis tegelikkuses iial ei kohtu - galeriid ja seda, millest seal räägitakse. Kohtumise juhtlause on süütuse presumptsioon, põhinõue kaasaegsest kohtumõistmisest, mis eeldab kahtlusaluse absoluutset süütust kuni hetkeni, mil tema süü tõesti sajaprotsendiliselt kinnitamist leiab. Me ei tohi nimelt mõrvapaigalt tabatud veriste käte ja suitseva tukiga tegelast kohe mõrvariks tembeldada, ehkki kõik on ju nii tõenäoline.

Ka Liina Siibi piltidel on kõik nii tõenäoline, ehkki kedagi pole tabatud in flagranti, kunagi ei näe me pildil corpus delictit. On vaid paljutõotavad niidiotsad, mida vaataja huvi korral võib edasi kerida. Kunstnik ise sõdib sõnades igasuguste tagamõtete ja varjatud vihjete otsimise vastu - ometi paneb ta oma ülesastumisele võimsa pealkirja, mis sunnib piltides leidma vaid teatud kindlaid asju.

Tempel - galerii

Esmalt galeriiruumi süütusest. Seda röövitakse ju ikka ja jälle, iga kord, kui avatakse järjekordne näitus, iga kord, kui leiab aset võõraste mõtete invasioon puhtasse valgesse kuupi; antud juhul siis kunstihoone esimesel korrusel.

Huvitav, et mõistet white cube ideology on Lääne galeriikunstielus agarasti tarvitatud tähistamaks näituseruumi suveräänset puutumatust ja eemalolekut eluproosast. Arvestades aga seda, kui mitmetest kätest see «valge kuup» on juba läbi käinud, ja et aina uute ja uute sissetungijate omaksvõtt ongi tema ühiskondlikuks ametiks saanud, tuleks galeriid hoopis läbikäiguhooviks nimetada, mitte aga seda süütuse valge värviga õilistada.

Ometi käitub iga järgmine kunstnik oma isiknäitusel nagu esimese öö õiguse kasutaja. Ta eeldab galeriiruumilt valget pruudiloori, äraootavat süütust, mille siis tema - William Vallutaja võiduka žestiga - oma sülle rebib. Vallutajad tulevad ja lähevad, aga galerii jääb ning vaatajad koos temaga. Galerii kuulubki vaatajale, selles sisalduv kunst on vaid ajutine lisand. Võib oletada, et just selline mõttekäik sundis Liina Siibi galeriiruumi vaataja pilgu läbi silmitsema ja pildistama.

Ohver - modell

Teine süütuse presumptsiooni lahtirääkimise võimalus sel näitusel on kahtlemata elufilosoofiline. Siib meeliskleb spontaanselt ja süsteemitult mõnedest fataalsetest asjadest inimese elus. Minu algidee oli Nabokovi Lolita tänases päevas, kuskil meie endi silme all. Just teda läksin ma otsima Enelini modellikooli. Ning ole lahke, tänased Lolitad pole enam 13-14-aastased, vaid 5-, 6- ja 7-aastased. Make up, cat walk ja cool look lähevad juba selles vanuses hästi kaubaks. Asi on palju vingem, ütleb ta.

Juba siis algab nende ettevalmistamine saatuslikuks pattulangemiseks, mis ei pruugigi tegelikkuses aset leida, küll aga kujundab kogu inimese elu umbes nagu Messiase ootus. Miks mitte näha läbi galeriiakna pildistatud Jaani kirikus viidet kristlikule maailmapildile, kus kõik toimub enne ja pärast naatsaretlase sündi.

See ajaarvamine - enne ja pärast - on näituses peamiseks teelahkmeks. Kui laste ajaarvamises on kahtlemata kõik alles ees ning nende dekadentlikud harrastused modellikoolis leiavad aset enne oletatavat eksimust karske moraali vastu, siis ülesvõtted emalikest naistest Harku naistevanglas kuuluvad juba teise epohhi, teise ajaarvamisse, s.o pärast kõike seda, mis juhtus. Nende vahel on null-punkt - Kristuse sünnihetk, patustamine, paradiisist väljaajamine, ilmaliku elu algus.

Näitusel loomulikult me vastavaid pilte ei kohta, sest need hetked on müütilised. Ometi on kõik «nii tõenäoline», kõik viitab mingile eksimusele, eksitusele. Praegu aga, ükskõik, kas enne või pärast tegu, ollakse süütud. Meie pole seda teinud, meie ei tea midagi! Süütuse presumptsioon enne ja pärast tegu. Me oleme hoopis ohvrid. Olude ohvrid. Tegude ohvrid. Moraali ohvrid.

Tähelepanuväärne on vangide ja laste silmavaate erinevus. Sellel näitusel on need küll omanikku vahetanud. Või on siinkirjutaja ettekujutused lihtsalt iganenud, nagu kunstniku esialgne Lolita-nägemuski. Just süüdimõistetud on need, kes fotodel kannavad valget pruudikleiti ja -loori, vaatavad usaldavalt ja suhtlemisaltilt kaamerasse ning ei püüa esitada mingit pealesunnitavat rolli. Võiks arvata, et nemad tulevad modellikoolist.

Rolliigatsus on valdav aga pildile jäänud plikatirtsudes, kelle igatsus glamuuri järele on lausa tappev. Neile on alamõõdulisus ja -ealisus pikaajaliseks vangistuseks enne tähelendu modellimaailma ambražuuridele. Nende pilku peidab kulmupliiats, laugusid vastav värv ning jumet põseruuž. Nad on hõivatud, neil pole fotograafi jaoks aega. Nende jaoks algab kohe suur show - Lolita astub ellu.