PRESSITEADE - Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus pressiteade 2005

51. rahvusvahelisel Veneetsia kunstibiennaalil esindab Eestit
MARK RAIDPERE
näitusega
”ISOLATOR”

Näituse avamine toimub Eesti suursaadiku Itaalias hr. Jüri Seilenthali osavõtul
reedel, 10. juunil kell 17.30.

Pressipäevad: 9-11. juuni, 2005 (9.00-20.00)
Näitus on avatud 12. juunist 6. novembrini 2005
10.00-18.00; esmaspäeviti (v.a. 13.06.) suletud

Näituse asukoht:
Palazzo Malipiero (San Samuele peatuses)
San Marco 3079
30124 Veneetsia

Komissar: Sirje Helme
Kuraator: Hanno Soans
Korraldaja: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus
Partner Veneetsias: Arte Communications

Veneetsia kunstibiennaalil on seekord kaks peakuraatorit ning kaks teemanäitust: Maria Corral kureerib näitust “Kunsti kogemus” ja Rosa Martinez näitust “Alati pisut eespool”. Näituste eesmärk on tegeleda nii kunsti lähimineviku kui tänase päeva olulisemate taotlustega.

Veneetsia biennaali Eesti ekspositsiooni avalikule konkursile laekus 15 projekti.
Mark Raidpere valis Veneetsia biennaalile žürii koosseisus: Ebe Nõmberg (kultuuriministeerium), Anders Härm (Eesti Kultuurkapital), Jaan Elken (Eesti Kunstnike Liit), Sirje Helme (KKEK), Maria-Kristina Soomre (Eesti Kunstimuuseum), Tiiu Talvistu (Tartu Kunstimuuseum), Marko Mäetamm (Eesti Kunstiakadeemia), Kaido Ole (50. Veneetsia biennaalil osalenud kunstnik).

Väljavõte kuraatoritekstist:

Kobar intiimseid näituseruume Palazzo Malipieros, kus paikneb Eesti väljapanek Veneetsia biennaalil, leiab rakenduse “kontseptuaalse korterina”, kus Mark Raidpere pere-, päritolu- ja identiteedivastuoludega tegelev isiknäitus märgistab privaatsuse koordinaattelgi sotsiaalses ruumis. Vaataja, kes puutub siin esimest korda kokku Raidpere varajaste enesepildistuste homoerootiliste motiivide küllastatud groteskiga on ehk üllatunud. Kust tuleb veel praegu see viimse piirini pinguldatud valulikkus, millest sigarettidega kätele põletatud stigmad must-valgetel fotodel diskreetselt märku annavad? Raidpere pildistas end toona kodus enesepõletusteni viinud kriisist toibudes – isa Zenit E-ga, mis oli küllap sama vana kui ta ise. Mõnevõrra hiljem sai sellest näitus „Io“ (1997), kus isiklik materjal sai avalikuks asitõendiks. Huvi isiksuse hapruse vastu kordus teises võtmes videos “Isa” (2001) – ekskursioonina hiljuti psühhoosiseisundi läbielanud isa elukeskkonda magalarajooni kitsukeses korteris. Ka tänased, valdavalt intervjuudel põhinevad tööd, mis jahivad emotsionaalseid murdepunkte oma ja lähedaste vahel, jätkavad psühhoanalüütilisena tõlgendatavat jalutuskäiku isa-ema-kodu-ja-mina suhetekvadraadis. Neid iseloomustab kõrgepinge privaatse ja avaliku, loomuliku ja lavastusliku, juhusliku ja representatiivse vahel. Ka kõik ekstsentriline, mis peidab end rambivalguses, on Raidperele isiklikku huvi pakkunud. Isegi vanglas toimunud fotosessioonil talle oma tätoveeringuid demonstreerivad süüdimõistetud videos „16 meest“ (2003) mõjuvad selles kontekstis kunstniku autoportreena. Tekib paralleel kodu kui inimese isikliku kaitsetsooni ja vangla kui ühiskondliku tõrjetsooni vahel. Raidpere teravdatud teadlikkus oma identiteedi performatiivsusest mõjub ahistava ohusignaalina, sümptomina millestki muret-tekitavast, paariaseisusest. Jääb mulje nagu oleks tema kohalolek pannud teisi alati talle näpuga näitama, võimendades vajadust üksioleku ja privaatsuse järele, romantiseerides isegi sunniviisilist isolatsiooni. Väikeperekondliku sfääri isoleeritus ja privaatsus oli Habermasi järgi kunagi küllastatud ja vaba siseelu ajalooliseks sünnipaigaks. Mõistagi jääb see romantismiaegne kujutelm tänases kaamerasilma poolt kolonialiseeritud tegelikkuses rahuldamata Ego-Ideaali valdkonda, mis kruvib pingeid kunstniku ja sootsiumi väärtushinnangute vahel. Privaatsfääri ideoloogiline determineeritus viib lahendamatute suheteni lähedaste vahel, mida Raidpere üha uute vahenditega avada katsub. Pinge avaliku ja privaatse vahel on üleminekuühiskondades tugevam kui pikemaaegse demokraatia- ning sallivuskogemusega Lääne-Euroopas. Käesoleva artikli moto näol, mis pärineb ühe Tallinna kooli direktori homofoobsest arvamusartiklist, mis ilmus möödunud suvel Eesti ühes suuremas ajalehes, leiame viite Raidpere tööde forsseeritud dramaatilisuse ühiskondlikule taustale, mis reeglina jääb välisvaatlejale PR-teadliku Uue Euroopa esinduskulisside varju, kuid avaldub tugevalt „eraelus“. Hiljem diskussioniga liitudes lisas sama ajalehe peatoimetaja, et kui homode eraelust saab avalik asi “siis ei või keegi iial ette teada, millal enamuse sallivusvaap vähemuste kohal rebeneb ja tänavaid täidavad hoopis teistsugused paraadid” kui gay-pride. Kahtlemata mõjub see ähvardavalt. Eestit rahvusvaheliselt tutvustavasse reklaam-sloganisse – paremaks muutumise maa – võiks igatahes sellest perspektiivist suhtuda ilma igasuguse irooniata. Ehk on just sellest abi.