KRIITIKA - Fagira D. Morti, PERSOON: Maaväline lind Mark Raidpere. – Eesti Ekspress 05.03.2009

Eestis pole just palju kunstnikke, kelle pärast on Soome president isiklikult kohale sõitnud. Nii väärikat Fennica preemiat ei olegi ükski Eesti kunstnik varem saanud.

28. veebruar 2009

KUMU. Kohal on Soome Vabariigi president Tarja Halonen, et üle anda kaalukas Ars Fennica kunstipreemia, mida siiani pole saanud ükski eestlane. Nüüd annab ta selle Mark Raidperele.

Ta väljendab oma lühikeses sõbralikus kõnes igati rõõmu, et just Mark selle auhinna saab, ning naerab seejuures nii mõnuga, nagu annaks preemia omaenda lihasele pojale, kelle üle ta uhkust tunneb. Mark punastab ja tänab oma vanemaid. Pärast ütleb, et kurat, ma unustasin veel KUMUt tänada, ja seda ja teist ja kolmandat tänada! Aga see on hiljem. Pärast kätlemistseremooniat pääsen ka korra löögile, et õnne soovida, ja tänitan juba eemalt, et vaata, et sa nüüd uhkust täis ei lähe! Ma tean, et ta ei lähe nagunii, ta jääb ikka selliseks tulnukapilguga tegelaseks, kellele võõras inimene naljalt ei lähene ja kes ise oma näituste avamistel pigem püüab tagaplaanile jääda ja niisama endale rusikatega vastu rinda ei tao.

Mark on hajevil, auhind ja lilled süles, ning tema ainus mure on, et tal pole vahuveinipokaali.

“Mul peab see olema praegu,” ütleb ta närviliselt. Ega enam pole küll kuskil. Annan talle enda oma, et ta saaks etiketi kohaselt klaase kokku lüüa. Nüüd on kõik korras. Margile meeldib, kui kõik on korras.

Hiljem teeme Katjaga KUMU ees õues suitsu, kui tuleb ka Margi ema, kes on kohvikust saanud ajalehti, et lilled sisse pakkida ja koju viia. Soovime emale palju õnne, ema on rõõmus ja ütleb, et seekord on kõik ikka palju pidulikum. Muidugi on! Ema teeb suitsu ja mantlit peale ei panegi, väljas on kuus kraadi külma. Ma ütlen, et jääd haigeks veel viimaks, aga Mark teatab, et ema on juba suur tüdruk ja teab ise paremini. Siis arutame, missuguse potilille peaks Margile kinkima. Ema arvab, et aaloe. Seda ei pea palju kastma. “Ja sobib ka põletushaavade puhul,” viskab Mark.

1996 suvi

EHI ajal oleme päris palju suhtlema hakanud, kohtume iga päev, käime pidudel, hängime niisama linnas, meil on kambas Hele-Mai, Ene-Liis, Elo-Liis, mõnikord Taavi.

Räägime mingi veidra kihlveo tõttu Margiga kuu aega ainult soome keeles, algab see sellest, et on vaja ­Linnar Priimäge närvi ajada, sest mingil suvekohviku õhtul ütleb ta, et soome keel on maailmas kõige koledam keel ja see tuleks ära keelata. See teeb meile palju lõbu, soome keel, mida me kumbki ei oska. Sõbrad lähevad närvi, kui eemalt hõikame: “No moi! Kuinkas hurisee?” Mark elab ema juures, aga sellegipoolest istume tihti öösiti vaikselt tema köögis, kuni ema hommikul tööle minema hakkab. Enne ema ärkamist koristab Mark korralikult köögi ära. Millest me räägimegi? Niisama elust ja maailma asjadest, nii nagu neid umbes kahekümnesed näevad. Hullusest ja üksindusest, elu mõttest. Mark räägib, kuidas ta väiksena üksi olles kohutavalt pimedust kartis ja pani alati kõik tuled põlema ja viimaks läks ikkagi välja telefoniaparaati otsima, et emale helistada: “Millal sa tuled?” Margi ema töötas restoranis. Margile meeldib süüa teha.

14. veebruar 1997

Ma pean oma sünnipäeva. Mul on olnud kombeks teha kostüümipidusid ja seekord on teemaks horrorfilmid. Pidu toimub Levist Väljas, meil on seal õudusfilmide soundtrack’id ja õõvane interjöör. Mark on terve selle talve kuidagi liimist lahti olnud, aga lubanud siiski m&oti lde;elda selle peale, et tuleb pittu. Ma viskan nalja, et selline morbiidne pidu peaks ju sobima. Aga Mark ei tule ega tule. Hommikul kella kuue ajal laekub Mark, kes on välja hüpanud otsekui õudusfilmist. Ainult et see pole kostüüm, ta on iseennast täiesti ära retsinud – juuksed mingi imeasjaga peast nüsinud, suitsukoniga end katki põletanud, silmis kurb ja hullumeelne läige.

“Noh, kas sobib? Mul kingitust ei ole, ma olen ise kingitus,” ütleb ta. “Issand jumal!” ütlen mina, näos kaame vampiirigrimm, mis sel talvehommikul kell kuus kahvatub päriselu horrori kõrval. Hiljem ütleb Mark: “Ma polnud iseendaga üldse rahul ja mul oli vaja sellest teistele kuidagi märku anda.”

10. juuni 1997

Mark avab Vaala galeriis oma esimese näituse “Io”, kus on rabavad fotod horrorseisundist, mille ta on fotode tarbeks kodus uuesti läbi teinud. “Ma pidin seda tegema,” ütleb Mark. Kevade poole on Eha Komissarovi kõrvu jõudnud kuuldused, et keegi noor fotograaf on teinud sellise karmi fotoseeria. Ta on vahepeal Margi vaibale võtnud ja pakkunud talle esimest vaba ärakukkunud aega näituse korraldamiseks Vaala galeriis. Kohal on vanad sõbrad ja peen kunstirahvas.

3. märts 2009

Nüüd tahavad kõik Margist lugusid saada. Ikkagi Soome president ise andis auhinna üle ja nii suur asi. Aga mure on selles, kas inimesed seda Margi kunsti siis mõistavad ka. Paljud pole seda üldse näinudki, sest ega ta siin nii väga neid näitusi teinud polegi, kõik puha välismaal.

Ma ütleksin, et kui keegi Margi kunstist üldse aru saab, siis tavaline inimene saab kohe kindlasti. Kui sul on liiga peen kunstiline haridus ja kõva IQ, siis võib-olla püüad sellele liiga palju külge pookima hakata, samas kui Margi tööd minu meelest püüavad sulle niisama naha vahele pugeda ja tekitada sinus meeleseisundit, emotsiooni, mida sa lihtsalt
t u n n e d. Hiljem võid ju mõelda ka, aga kui ei tunne, siis on midagi väga viltu. Ma olen mõelnud, et Mark ise otsib taga puhtaid emotsioone. Kui see on ahastus, siis olgu ahastus lõpuni, kui meeltesegadus, siis sellesse peab sisse pugema, kui armastus, siis sellest valju häälega ei räägi, kui solvumine, siis peab morni näoga põgenema. Kui haigus, siis on mure. Sa ei pea Marki tundma, et aru saada, mida ta näitab. Sa pead lihtsalt elus olema.

Mark on unistaja ning hingelt poeet, iseloom on tal täpselt selline, mille kohta öeldakse: kunstniku­natuur. Ükskord ta jooksis solvunult minema, sest ma naersin tema ebaõnnestunud soengu üle. Tagasi ei tulnudki.

"Kui Mark oleks ilmastikunähtus, siis oleks ta udu; kui ta oleks muusika, siis popmuusika; kui kehaosa, siis veenid; kui emotsioon, siis piinlikkus, ja kui Mark oleks loom, siis oleks ta lind."
Juku-Kalle Raid