KRIITIKA - Ave Randviir, Mark Raidpere intiimne dokument valusolemisest. – Eesti Päevaleht 18.10.2005

Moefotograaf näitab uutes videoinstallatsioonides oma lihaste vanemate valu.
Veel viimaseid nädalaid on avatud 51. Veneetsia biennaal. Seal esindab Eestit Mark Raidpere isikunäitus “Isolaator”.

Tallinna Linnagaleriis näeb biennaali jaoks valminud videoinstallatsioone “Shifting Focus” ja “Voiceover” ning uut videot “Work in Progress”.

Mark Raidpere on üheaegselt nii suur kannataja kui ka lavastaja. 1997. aastal kõrvetas moefotograafina leiba teeniv kunstnik ennast hõõguva sigaretiotsana kunstipubliku mällu valusalt masohhistliku ja ekshibitsionistliku fotonäitusega “Io”.

Tema kõige uuemad videod kinnitavad, et Raidpere pole lakanud oma haavadele soola raputamast. Lavastuslik moment tema töödes on muutunud omamoodi realitisõulikuks dokumentaalsuseks.

Raidpere jätkab enda autobiograafia ja traumade avamist seekord koos oma vanematega, kõige lähedasemate inimestega üldse. Videos “Voiceover” kõneleb skisofreeniahaige isa hirmust ühel päeval oma poega mitte ära tunda ja häältest, mis räägivad talle poja surmast.

Freudistlik peremudel

“Shifting focus” on poja pingestatud dialoog emaga, mille juures tundlikumat pealtvaatajat võib vallata soov võtta üle kunstniku kehakeel ja silmsidet vältides või nägu kätega kattes vastandamissituatsioonist välja põigelda. Kokku moodustavad videoekraanid freudistliku mudeli – tugevast emast, võõrandunud isast ja homoseksuaalsest pojast koosneva perekonna.

Raidpere suudab vaatajale klombi kurku tuua, isegi kui too kriitikavabalt “pisaraid ei usu” ning võib kahtlustada, et temaga manipuleeritakse. Klantsfotode veenmisjõud ja emotsioonidest tiine, harjumatu ning haigettegev eneserefleksioon – kumbagi pole kerge jätta vastu võtmata.