PRESSITEADE - Elin Kard, pressiteade näitusele „Van Damme, juuksekarv ja palju muud“ Draakoni galeriis – 4.11.2010-15.11.2010

Kolmapäeval, 03.11.2010 kell 17.00 avatakse Hobusepea galeriis MARKO MÄETAMM´e (1965) isikunäitus „Van Damme, juuksekarv ja palju muud“.

Ühel õhtul tulin koju täiesti purjus. Nii purjus, et jäin kohe välisukse juurde põrandale magama. Ei suutnud isegi riideid seljast ära võtta.

Lebasin seal niiviisi talvesaabaste ja igasugu muu kraami vahel ja nägin õige imelikku und, et olen Inglise 70-ndate aastate rokkbändi SLADE front man ja mu naine ja kaks last on ülejäänud bändi liikmed. Ja ma nägin meie plaadi ümbrist, mis oli tegelikult "Slade The Collection 79-87" plaadi ümbris, mida ma olin kusagil plaadipoes juhuslikult näinud. Ainukese vahega, et päris SLADE-i liikmete nägude asemel olid meie kõigi näod. Ja numbrite „79-87” asemel olid numbrid „01-10”, mis on minu ja mu naise senise abielu aastate numbrid. Ja mul oli sõrmede peale kirjutatud sõna „SLAVE”.

Juba kolm aastat on möödunud Marko Mäetamme viimasest näitusest Eestis. 2007. aastal Veneetsia biennaali Eesti paviljonis esitletud „Kaotaja paradiis“ viis Marko Mäetamme kerge käeliigutusega võitjate klubisse. Mäetamme aastate tagune otsus positsioneerida ennast haleda ja ebaõnnestunud kaotajana, kellega sõltumata kultuurist ja taustast on võimalik samastuda ning kellele kaasa tunda või siis kelle üle kahjurõõmsat üleolekutunnet nautida, osutus üliedukaks müügiartikliks.

Teemad, millega Mäetamm tegeleb aastal 2010, ei ole aja jooksul ilmselt ka seetõttu oluliselt muutunud. Pigem on teemadering kitsenenud ja enam kontsentreeritud, pöördudes majanduslikult ja sotsiaalselt toimetulekult enam isiklikele suhetele ning paranoilistest hirmudest ja ettekujutustest tingitud sundmõtetele.

Tagantjärele tarkusena võib nentida, et 2007. aastal „Kaotaja paradiisi“ saatetekstis ennustas Mika Hannula Mäetamme topeltmängude – räägin palju aga samas ei millestki, mida saaks minu vastu kasutada - tulemust üsna täpselt ette. Nimetades Mäetamme ühest küljest ülimalt isiklikku ja teisalt üldistust ning piirideülest samastumist võimaldavat loomingut „läbikukkumise pidulikuks tähistamiseks“.