PRESSITEADE - Mika Hannula kuraatoritekst näitusele „Loser´s Paradise“, 52. Veneetsia rahvusvahelise kunstibiennaali Eesti paviljon, 10.06.–21.11.2007

Maailma kõige naiivsem kunstnik

Marko Mäetamm tahab pihtida. Või vabandust, ma sõnastaksin selle ümber: tal on palju-palju üles tunnistada. Ta tahab kõik ära rääkida, lausa kõik meile anda ja ta tahab, et me kuulaksime ära tema mured ja probleemid. Mäetamm on segaduses, ta tunneb end nõrga ja pea täielikult ebaadekvaatsena seistes vastamisi nüüdisaegse maailma nõudmiste ja väljakutsetega. Ta kardab põruda, kaotada töökohta ja seda, et ta ei ole ühel päeval enam suuteline tasuma oma pangalaenu. Ta tunneb ennast halvasti ilma oma naise ja lasteta, kuid sama õnnetu on ta ka nendega koos. Teisisõnu, Mäetamm näib olevat omadega sügavalt puntras.

Kuid oot-oot, kas need pihtimused on kunstiteostena ka tõesed? Kas ta tõesti just nii seda silmas peab? Muidugi, need ülestunnistused on nii ühte kui teist. Need ebaõnnestumiste litaaniad sobimatusest modernse eluviisiga on ilmselgelt ja üksikasjalikult samavõrra siirad kui ka kurvad, ent samal ajal tähendavad need ka midagi muud. Mitte just üllatuslikult on need ülestunnistused tehtud, ümber formuleeritud ja koloreeritud hulga eriilmeliste süütute valedega. Teate küll, nagu kõik need toonierinevused hallil värvil puhta valge ja halli vahel, näiteks nagu määrdunud lumel. Lühidalt, need on jutustused. Ning jah, need on imetoredalt ja elavalt jutustatud ning väljendatud lood, mis antud edasi kaasaegse kunsti ja visuaalkultuuri vahenditega.

Projekt, millega Marko Mäetamm esineb Eesti paviljonis, kannab pealkirja “Kaotaja paradiis”. See on pealkiri, mis samuti ütleb samaaegselt ära justkui kõik, et ühtlasi kiirelt katta kamuflaažiga kõik kunstniku teod ja kaotada tema jäljed. Tegemist on projektiga, mis võiks olla vaheldumisi salvestud kataloogidesse: a) “Moodsate hädade kollektsioon”, b) “Ma ju ütlesin sulle”, c) “Üks hea idee” ja d) “Millal õhtusöök valmis saab, kallis?” See on projekt, mis mängib püsivalt imetlusväärse sidususega topeltmängu, kus räägitakse kõik ära ja näidatakse kõik ära ja ühtlasi ei räägita ega näidata üldse midagi. Ehk siis asja iva on selles, et tegemist on teosepagasiga, mida ei saa lahti harutada, selgitada ega lahendada. See lihtsalt jääb sinna sind kummitama, sind üha uute ja uute küsimustega pommitama, et kas see tõesti kõik oli just nõnda? Või oli see taas mõni järjekordne vale?

Tormates pea ees ja ilma kiivrita vastu argielu võimsaid laineid läänelikus kasumikeskses kapitalismis, on Mäetamm suutnud kombineerida midagi isiklikku millegi väga tavapärase ja üldisega. Isegi kui enamik meist ei lähe ega tee avalikku teadaannet selle kohta, kui eksinud ja üksikud me oma tunnetes oleme, teame me vältimatult, millele Mäetamm vihjab. Me tunnetame survet võistelda, konkureerida, me elame koos vajadusega ja läbi vajaduse õnnestuda. Me seisame silmitsi hirmuga, me näeme valu – ja me teeme kõik, mis meie võimuses, et seda eitada.

Ma ei usu, et Mäetamm seda tegelikult meie eest teeb – nagu mõni piibellik tegelane, kes võtaks endale teiste süü ja keeraks ette näo teistele mõeldud löökide vastuvõtmiseks. Selleks on ta liiga nutikas ja liiga kaval. Kindlasti on tal seda imepärast touch’i, maagilist puudutust orkestreerimaks ja konstrueerimaks identiteeti mingi kindla jutustuse piires. Võttes enesele rolli olla maailma kõige naiivsem kunstnik, pidi ta tundma teatavat vabakstegevat kergendust. Ta laseb meil arvata, et ta valab kõik välja, ühtki saladust ega määrdunud rõivatükki kappi jätmata. “Tunnen end täiesti abituna, ma ei tea, mida teha...”, kuulutab ta.

Ja muidugi, pole mingit võimalust seda eitada. Mäetamm tunneb end nagu mõrtsukas. Ta unistab majadest, millest purskub välja verd ja terrorit. Ta arvab tõepoolest, et ta ei ole midagi väärt. Ent kogu selle näitemängu iroonia, sügavalt juurdunud mõnu mängida naiivsematest naiivseimat seisnebki trikis pöörata kõik pahupidi. Mäetamm pöördub keskea kuristikule läheneva valgenahalise mehe kannatuste ja hädade poole nii, et teeb neist terapeutiliselt pika-pika nimekirja. Ta läheneb kõikidele asjadele, mis talle tema argipäevas ei meeldi ja mida ta kardab. Ta jõuab aina lähemale ja lähemale, suurendades järjepidevalt näiliselt abitu vingumise ja halamise määra.

Lõpuks on ta välja roomanud olukorrani, kus ta on niivõrd tilluke ja haavatav, et muutub võimatuks talle mitte kaasa tunda või tema vastu viha pidada. Jällegi on see topeltmäng olla üheaegselt see ja teine, suhkur ja sool, kuum ja külm, tark ja loll, sensuaalne ja teiste nõrkusi ära kasutav loonud situatsiooni, milles tunneme ka ise jõuetust. Me oleme sattunud vastakuti sellise koguse sentimentaalse jamaga, mida me lihtsalt ei suuda lõpuks taluda. Peame kaaluma vägivalla kasutamist, peame otsima võimalust, et hiilida selle tüütu kunstniku selja taha ja anda talle hoop, mille ta on ära teeninud. Me süttime soovist minna ja karjuda: lõpeta kaeblemine, jäta nutt, sa-sa-sa igavene...

Aga ei, me ei tee seda. Me hoopis kõnnime läbi paviljoni, satume üha rohkem segadusse, üllatume ja ärritume aina enam ning üksiti lahutame meelt. Aeglaselt, kuid kindlalt tema maalide, skulptuuride ja videote juures aega veetes väärtustame seda, et see ei olegi kõik nii tõsine. See on vaid karneval. Tõsi, see on üks väga kummaline karneval. See on läbikukkumise pidulik tähistamine – aga palun pange tähele, mitte selleks, et veel äparduda või paremini läbi kukkuda. See on privaatse ja avaliku häbistamise, teotamise akt. Lausa kontsert neist mitmetest viisidest, kuidas keegi võib tunda ennast ebaadekvaatse või lauslollina, üks kollektsioon neist ettevõtmistest, millel pole lahendust ega seletust.

See on karneval kõige kavalamate killast. See on karneval, mis mingil perverssel moel osutub väga täpseks ja efektiivseks viisiks kritiseerida tänapäeva turg-paneb-kõik-paika ja üks-suurus-kõigile tarbimiskultuuri ideoloogiat. Tuues ettevaatlikult esile kõik need valdkonnad, kus Mäetamm ei suuda hakkama saada kõikehõlmava tarbimiskultuuri nõudmistega, ei artikuleeri ta mitte ainult kõiki neid momente, mil ta süsteemile kasutuks osutub, vaid eemaldub hoopis samm-sammult sellest poolfašistlikust ortodoksiast meie argipäevas, kus kõik muutub müüdavaks, vahetatavaks, ostetavaks, konfiskeeritavaks, taaskasutatavaks või ära visatavaks kaubaks.

Mäetamme “Kaotaja paradiis” on siiski täis lootust. See juhatab meile kätte teeotsa väljapoole alternatiivituse käibivast demagoogiast. Alati on olemas valikuvõimalus, alati on väljapääs. Alati on midagi, millest kinni hoida ja alati on kellelegi teisele midagi jutustada, et tunneksime end natuke vähem eksinute ja üksildastena.