PRESSITEADE - Reet varblane, pressiteade näitusele „Mälestusnäitus“ Tallinna Linnagaleriis - 21.12.2004 - 09.01.2005

Marko Mäetamme nimi ei vaja lähemat tutvustamist: viimased viisteist aastat on ta aktiivselt kunstniku ja ka kunstiõppejõuna tegutsenud, päris viimased aastad töötab ta Eesti Kunstiakadeemias vabade kunstide dekaanina. Marko Mäetamm lõpetas kunstiakadeemia graafikuna, kuid tema puhul pole mingit vajadust rõhutada ühte või teist meediumit selle traditsioonilises mõttes, kuigi ta on olnud varmas meediumi, ka graafika kui paljundatava kunstimeediumi loogikat ära kasutama, et siis seda juba oma äranägemise järgi välja pakkuda.

Marko Mäetamm on algusest peale teinud projekte, sest juba päris esimestest isiknäitustest alates on kunstnik viimase detailini läbi mõelnud nii sõnumi kui ka viisi, kuidas ta selle sõnumi vaatajani toob ning kuidas vaataja võiks selle vastu võtta.
Marko Mäetamm armastab lugusid, kuid ta pole tavalises mõttes jutuvestja, kes vormib oma jutud käibelolevasse keelde, kasutades tuntud grammatilisi vorme. Marko Mäetamm on töötanud välja oma visuaalse grammatika, mis näiliselt lähtub meile tuntud grammatikareeglitest ja võimaldab seetõttu hõlpsasti kunstniku pildikeelega kaasa minna, kuid mille ootamatud seosed viivad vaataja tavamõtlemisest eemale. Marko Mäetamme lood on eksistentsiaalsed: teda vaevavad elu olemuslikud küsimused – sünd, surm, armastus, jumal, kurat, hea ja halb sealpoolsus. Ja samas on need ülimalt lihtsad ja argised, lausa personaalsed lood, sest üks peategelane on ikka ja jälle Marko Mäetamm ise, kui tegemist pole just totaalse fiktsiooniga, nagu on koos Kaido Olega loodud John Smith. Marko Mäetamm on tähenduste süsteeme uuriv argielu eksistentsialist. Niisiis ka semiootik.

Ta on ühekorraga piinlikkust tekitavalt aus ning tõeline mängur. Tema “Mälestusnäitust” võib vaadelda psühhoanalüütilise pihtimusena, kuid pakutav sõnum on nii jahmatavalt kõikvõimalikke reegleid ning eetikanorme eirav, et terve mõistus keeldub seda sõna-sõnalt vastu võtmast, nagu ka väljapaneku kogu nimetust “Mälestusnäitus”. Kunstnik on taas võtnud endale mitmeid vastakaid rolle: ta on kõrvalt(või ülalt)vaataja, kes uurib visuaalselt märgiliste maalide ning tekstilise video kaudu stressimehhanismi, aga ta on ka uuritav, kimbatusse aetud väike inimene, kes peab valima ebameeldivate lahenduste vahel. Ta on kusagil vahepeal, in-between, sest stress (paine, hirm) on omakorda loomiseajend, loomeelu ärandamatu ja paratamatu osa.