PRESSITEADE - John Smith (Marko Mäetamm ja Kaido Ole) „Marko und Kaido“ Tallinna Kunstihoones - 17.01.2003-16.02.2003

Tallinna Kunstihoonel on hea meel esitleda John Smithi ja tema näitust “Marko und Kaido ”. Juhuslike kokkulangevuste tõttu on Kunstihoone näidanud ülimat ette-ja läbinägelikkust: hiljuti valis Veneetsia biennaali Eesti ekspositsiooni zürii John Smithi projekti aasta olulisemale kunstisündmusele. Esmakordselt õnnestub kodupublikul näha Eesti ekspositsiooni juba enne biennaali.

John Smith on väga noor kunstnik. Ta sündis kunstnikuna kõigest paar aastat tagasi, 2001. aastal seoses kultusnäitusega “young British art”, Marko Mäetamme ja Kaido Ole kontseptuaalse persoonina, aastaid ateljeed jaganud kunstnike ühise töömeetodina. Nagu ütlevad Mäetamm ja Ole, on John tegelane, kes võimaldab luua n.ö kolmanda vaatenurga, mis ei ole ei ühe ega teise oma, vaid midagi muud. Meenub prantsuse skisoanalüütiku Felix Guattari kirjeldus enda ja Gilles Deleuze´i ühise töömeetodi kohta: “Me ei kirjutanud kunagi koos, vaid kusagil meie kahe vahel.” Tundub, et ka John Smith asub kusagil Mäetamme ja Ole vahepeal personifitseeritud skisoidse ühisosana, tõeliselt isikliku Zarathustrana. Erinevalt üleinimlikust Zarathustrast on John muidugi täiesti nurjunud tegelane. Seda juba ainuüksi oma nime tõttu, mis viitab ülimalt argisele keskpärasusele.

Sellel näitusel joonistub Smithi persoon suhteliselt selgelt välja, ta saab endale lühinovelli kujul isegi biograafia: John on poola päritolu saksa immigrandist geenitehnoloog, kes saadetakse Raplasse tavalisi inimesi uurima. Töötades koolis kunstiõpetajana satub ta kahe täiesti tavalise poisi Kaido ja Marko peale, kellest saavad tema uurimisobjektid. Agent Sinikaela tüüpi nurjunud spioonina hakkab Johnis siginema kahtlus oma töö mõttekuses ning mingil hetkel ta lihtsalt lõpetab raportite saatmise Stuttgartis asuvasse instituuti, kus ta on juba ammu unustatud. Aga just siis hakkab Marko ja Kaido koduaias juhtuma imelikke asju: mehed ehitavad sinna kosmodroomi ja raketi, millega nad provintsilinnakesest otse tähistaevasse kavatsevad põrutada. Muidugi on ka see nurjumisele määratud ettevõtmine.

Kaido ja Marko “kosmoseprogramm” on sama optimistlikult napakas ja infantiilne projekt nagu ka John Smith ise. Kontseptualiseeritud külahulluse võtmes vormitakse jutustuseks tegelikult kahe kunstniku poolautobiograafiline materjal. On nad mõlemad ju väikelinnast pärit ja kuigi ise sellest võõrdunud, provintsliku elutunnetusega hästi kursis.

Siin on teatud ühisosa Mäetamme seeriate argihuumoriga aga ka Ole maalidelt tuntud mullpeaga, sellega, kelles Karlo Funki kirjelduse järgi on kehastunud “tasapinnaline moodne kodanik, kes osaleb hääletustel, helistab “Seitsmesse vaprasse”, kergitab aasta aastalt mobiiltelefonide läbimüüginäitajaid ja omab keskmist palka”.