INTERVIEW - Annika Toots. Merike Estna mänguline maaliprotsess. – Sirp 04.05.2012

Merike Estnaga vestleb Annika Toots.

Londonis elava ja töötava Merike Estna näitus „Suur maal ja väike maal” on Temnikova ja Kasela galeriis nii Müürivahe tn 22 kui ka Lastekodu tn 1 avatud 19. maini. Noor kunstnik Merike Estna on meie kunstisõpradele tuttav eelkõige suuremõõtmeliste lavastuslike fotorealistlike maalidega, millel sageli on erootiline või ka sürrealistlik sisu. Selle näituse pressitekstis seisab, et „Londoni Goldsmithsi kolledžisse õppima asumisest peale on kunstnik sihikindlalt liikunud maali essentsi ehk maalilisuse ja abstraktsuse suunas” ning et „maaliga eksperimenteerides ja pidevalt ennast abstraktsusest realismi ja tagasi lülitades on Estna otsustanud loobuda objektide kujutamisest ja hakanud käsitlema maale kui objekte. Tajukogemuse süvendamiseks pakub kunstnik vaatajale galeriis analüüsimiseks maali ainest skulptuuri ja video kaasamisega”.

Sind on nimetatud väliseesti kunstnikuks. Kuidas sa ise ennast määratled?

Kindlasti ei identifitseeri ma end väliseesti kunstnikuna. Praeguses maailmas ei ole enam niivõrd oluline, kus keegi elab. Usun, et Londonis elades võin olla nii inglise kui ka eesti kunstnik samaaegselt. Pealegi ei ole geograafiline paiknemine lõplik.

Magistrikraadi said sa Londoni Goldsmithsi kolledžist, bakalaureuse aga Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonnast. Praeguse EKA maja problemaatikaga seoses räägitakse, et maja puudumisest tekib kõige suurem kahju tudengitele, kes ei tunne üksteist, ei saa koos töötada ning seetõttu ei teki sünergiat. Kuidas oli Goldsmithsis õppida EKAga võrreldes?

Goldsmithsis õppisin vabade kunstide osakonnas. Seal on suur rõhk ühisateljeedel ja üksteiselt õppimisel, koostööl, grupitööl ja seminaridel, mis toimivad kui vestlusringid. Tegemist on suure pinnaga, kus ateljeed, mida jagatakse tavaliselt kolmekesi, on teistest eraldatud vaid õhukeste vaheseintega, uksi ei ole. Selline avatus oli algul veidi võõras, aga lõppkokkuvõttes väga positiivne: õpetab mõtlema laiemas perspektiivis, lähenema ideele kontseptsioonipõhiselt ja alles seejärel tehniliselt. Mulle tundus, et tihti on lihtsam õppida just kelleltki, kes töötab teistsuguses meedias, niiviisi on lihtsam näha sisuliselt olulist.

Kui mina EKAs õppisin, siis oli meil ju veel oma ühine maja, mõned erialad eraldi, nagu näiteks skulptuur. Muidugi on ühisel majal/pinnal oluline osa õppeprotsessis, loodan, et see probleem saab EKA puhul võimalikult kiiresti lahendatud.

Viimastel aastatel on sinu töödest kadunud varasemast tuttavaks saanud popkultuuri sümbolid, selge joon ja figuratiivsus ning sinu pintsliklöök on muutunud järjest hajusamaks. Mitmekihilised jutustused ja muinasjututegelased on kadunud. Sinu tehnilised võtted on muutunud. Mis on olnud selle aluseks? Kas muinasjuttude aeg on läbi? Milline on uute maalide lähtekoht?

Mind on juba tükk aega kõige enam huvitanud maal, kitsamalt õlimaal. Keel, mis on nii vana ja milles on suhteliselt raske teha midagi uut ja praegusel ajal olulist. Mind on alati huvitanud väljakutsed ja võib-olla just sellepärast on ka maalist saanud mulle omamoodi kinnismõte. Goldsmithsis õppimise ajal oli mul üks väga huvitav diskussioon Robin Klassnikuga, kes esitas lihtsa küsimuse: miks ma maalin? Minu vastus oli, et mulle väga meeldib maalida ja mind huvitab maaliprotsess ning mida selles oleks võimalik veel teha. Selle peale oli ta väga imestunud: miks mul on vaja pilte, kui mind huvitavad tegelikult rohkem hoopis maali keel ja protsess. Algul tundus mulle see küsimus jabur, isegi solvav. Aga pikapeale hakkas see rohkem ja rohkem tunduma õige küsimus. Seega, oma uutes maalides, skupltuurides ja videos käsitlengi maali ennast, põhiliselt protsessi ja maali keelt.

Maalid näitusel „Suur maal ja väike maal” kalduvad abstraktsionismi. On öeldud, et abstraktne kunst on maalikunstniku pelgupaik ja et abstraktsionism on vahend tõlgendamise vastu (kuigi ka abstraktne maal sunnib vaatajat tähenduse üle mõtlema). Kuidas sa ise iseloomustad oma uusi töid?

Ma ei arva, et abstraktne maal oleks pelgupaik või et seda ei saaks tõlgendada. Esiteks on väga raske öelda, et tegemist on abstraktse maaliga. Sest kui maalil ei ole kujutist, ei ole ju veel tegemist abstraktse objektiga. Vaataja teab, et tegemist on maaliga, seetõttu on maalil tähendus just maalina. Värvid, pintslitõmbed ja kompositsioon kannavad kõik endas vihjeid reaalsusele. Minu enda arvates ei ole minu uued tööd abstraktsed, seal käsitlen maalikunsti ennast. Seetõttu ei ole ka vahet, kas lõpptulemus on video, maal või skulptuur, mulle on oluline see, miks ma need tööd teen, mida ma neid töid tehes küsin.

Kuhu edasi? Kas sa tunned, et sul on piisavalt arenguruumi?

Minu lõuendist väljalõiked ei ole agressiivsed, ise arvan, et need on mängulised ja tekitavad küsimusi näiteks selle kohta, mis on maalil, millest raamile on alles jäänud ainult ääred ja mida näeme hunnikus enda ees. Need on mängulised ja ajendatud hetke impulssidest. Kuna mind huvitab protsess, siis proovin töötada piire seadmata. Mind huvitavad juhused, mis võivad viia millenigi, milleni on sihipäraselt töötades raske jõuda.

Arenguruumi puudust mul ei ole. Olen tükk aega töötanud, järgides põhimõtet muutuda pidevalt ja mitte seisma jääda. Viimasel ajal olen mõelnud, et kuna olen väga pikka aega pidevalt teinud drastilisi pöördeid oma loomingus, siis on mulle hakanud tunduma huvitav hoopis proovida kuhugi pidama jääda ja töötada pikema aja jooksul ühe ideega.

Kui olulist rolli mängib video sinu loomingus? Sinu viimase näituse videoinstallatsioonis kõpsutab naisejalgadel ringi suureformaadiline maal, mis tuletaks justkui meelde seda, et kui kunstnik saab teose valmis, hakkab see oma elu elama.

Ma ei saa öelda, et tehnikal ei oleks minu loomingus mingit tähendust, sest tegelikult on maal ja maalitehnika praegu minu põhihuvi. Aga viimasel näitusel eksponeeritud videoinstallatsioonis „Suur maal ja väike maal” käsitlen samuti maalikunsti. Usun, et see kajastab minu kinnismõtet maalikunsti suhtes; seda, kuidas ma töötan. Ka viis, kuidas olen installeerinud näituse, vihjab sellele, mis tunne on mul olla ateljees, ümbritsetuna maalidest. Kuna mu ateljee on suhteliselt väike, siis see, kuidas maalid on näitusesaalis eksponeeritud, on just see viis, kuidas saan need paigutada ateljees, kuna värskeid maale ei saa toetada üksteise vastu ja seinaääred saavad ruttu täis.

Aga skulptuur?

Minu skulptuurid käsitlevad samuti nagu video ja maalidki maalikunsti, koosnevad täielikult õlivärvist ja on kogutud pooleteise aasta jooksul ateljees paletile üle jäänud värvist. Ühesõnaga, need on protsessi osa.

Video ja skulptuur on sinu loominguga seotud maalikunsti kaudu. Kas maalikunstil on teiste meediumide ees eelised?

Ma ei arva, et maalikunstil oleks mingid eelised, võib-olla pigem miinuseid. See ongi oluline osa sellest, mis mind maalikunsti puhul huvitab: maalikunsti n-ö ärakasutatus on kui väljakutse. Mind on alati huvitanud ülesanded, mida on raske või isegi võib-olla võimatu lahendada. Ma ei arva, et ühel tehnikal oleks teise suhtes eeliseid. Oleneb muidugi, mis kedagi huvitab.

Oled öelnud, et sulle on oluline protsess. Kuidas kirjeldad oma tööprotsessi? Kui palju ühe maali valmimiseks aega läheb?

Jõuan kodust oma ateljeesse umbes poole tunni kõndimisega. Selles linnaosas on palju ateljeesid ja ka mitmel minu sõpradest on ateljeed samas kandis. Minu tööprotsess on mõneti segadusse ajav: töötan pidevalt ja olen võimeline tootma palju ka kiiresti. Tavaliselt jõuan rahuldava tulemuseni töötamisprotsessi käigus. Viimaseks näituseks valmistudes töötasin läbi umbes sada lõuendit, et jõuda nendeni, mis lõpuks väljas on. Mõned nendest, mis on lõpuks eksponeeritud, on iseenesest valminud ühe päeva jooksul. Aga sellele eelnes protsess, mille vältel töötasin umbes 20 maali kallal, et jõuda selleni, millega rahul olen. Üldiselt töötan kiiresti ja produtseerin päris palju, aga maalin palju maale üle. Vahel maalin ühte maali üle kuni kümme korda, selle vältel muutub maal tundmatuseni.

Töötamine ateljees on mulle täielik nauding, eriti kui juhtub midagi ootamatut ja ma suudan piisavalt kiiresti reageerida, seda tabada. Protsess on mulle kui mäng.

Keda sinu kunst kõnetab? Kes on sinu kujuteldav publik?

Loodan, et minu kunst kõnetab võimalikult paljusid inimesi. Saan aru, et mõningad maalikunstikesksed probleemid ei paku laiemale publikule huvi, aga usun, et mu tööd haakuvad visuaalselt praeguse ajaga ja on piisavalt mängulised, et vaataja saab nähtuga diskussiooni astuda.

Varem on sinu loomingust käinud läbi vabaduse ja selle saavutamise küsimus. Kas oled saavutanud vabaduse vajadusest kohanduda turuga?

Jah, usun, et praegu olen suhteliselt vaba. Vähemalt ei mõtle ma selliste probleemide peale, need ei puuduta mind. Olen õppinud ka ignoreerima endale ebaolulist kunstimaailmas.

Kuidas on sinu kogemuste kohaselt tänapäeval kunstniku ja müügieduga? Sul on olnud võimalus võrrelda Londonit ja Eestit. Mis erineb?

Selle teemaga tegelesin ma mõned aastad tagasi, täpsemalt Draakoni galerii näitusel. On tõsi, et kunstimaailm erineb Londonis ja Eestis vägagi, need toimivad sootuks isemoodi. Londonis on lisaks institutsioonidele ka väga palju väga häid kommertsgaleriisid, tuntumatest näiteks White Cube, Victoria Miro ja Lisson. Enamik galeriisid ongi n-ö kommertsgaleriid, aga töötavad samamoodi kui intitutsionaalsed kureeritud näituseplaaniga.

Mida arvad eesti maalikunsti hetkeseisust? Sul on olnud võimalus seda distantsilt vaadelda.

Pean tunnistama, et ei ole nooremate eesti maalijate tegemistega väga hästi kursis. Niipalju kui olen näinud, siis tundub, et maalikunstnikud Eestis käsitlevad kontseptuaalselt täiesti teistsuguseid probleeme kui Londonis. Aga olen aru saanud, et nii nagu iga maa kunstimaailm, nii kulgeb ka maalikunst täiesti ise suunas. Suuremates keskustes nagu London on neid suundi lausa mitu, leian, et see on väga positiivne.

Iseloomusta palun Londoni maalikunsti. Milliseid suundumusi võiks esile tuua?

Londoni maalikunstis on hetkel erinevaid suundumusi, aga põhiliselt tegeletakse palju maalikunsti kesksete küsimustega ja palju on vihjeid kunstiajaloole. Puhtalt fotorealistliku maaliga eriti ei tegelda, vastupidiselt Brüsselile, kus ka vahepeal elasin ja kus see tundus väga populaarne.