PRESS RELEASE - Reet Varblase kuraatoritekst näitusele “Vihka ennast rõõmuga” Tallinna Linnagaleriis 4.02.–26.02.2006

Merike Estna on noor kunstnik. Ta lõpetas alles möödunud kevadel Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna bakalaureusiõppe  ning jätkab nüüd interdistsiplinaarse õppetooli magistriõppes. Kuid vaatamata sellele, on tal olnud juba 3 isiknäitust, kõik Tallinna esindusgaleriides (Vaal, Hobusepea ja Haus) ning 17  korda on tema maalid väljas olnud grupinäitustel. Ning taas, sugugi mitte ainult kunstiakadeemia näitustel, vaid ka kõige järjekindlamalt praeguse kunsti liini ajanud Rotermanni soolalao kunstimuuseumi saalis ning Kunstihoones.

Ka Merike Estna möödunud kevadine EKA lõputöö oli üks meeldejäävamaid. Ku galeriis eksponeeritavad 6 suurt (2 x3 m) ja 1 väike maal on kõik uued ning valminud 2005. aasta sügise jooksul. Merike Estna maalimislaad mahub hüperrealismi alla. Kuid klassikalisest hüperrealismist eristab teda, aga ka paljusid teisi praeguseid maalikunstnikke ainestiku, teema valik. Merike Estna ei piira ennast linnalise keskkonna või millegagi/kellegagi, mida/keda ta reaalselt on kohanud. Tema maalide lähtekoht on küll foto - fotole omane varju-valguse, esiplaani ja tausta vahekord, objektiivi monokulaarne pildiruumi ülesehitus -, aga tema maalidel segunevad reaalsed inimesed muinasjutu tegelastega. Ning mis peaasi, iga tema maal on mitmekihiline jutustus, otsesemate ja kaudsemate vihjetega tuntud muinasjuttudele, nende tõlgendustele, aga ka käibetõdedele.

Kunstnik annab vaatajale vabad käed, mis otsast tema lugusid just kerima peab hakkama: kas arutada lapsnaise rolli ja tähenduse üle ning tema seotuse üle looduse, loomadega (ning siit laiemalt seksuaalsuse üle) või mehe ning naise suhte üle (siit laiemalt paradiisi/põrgu ning kristliku eetika üle). Kuid kunstnik hoiab vaatajat tugevalt emotsionaalse lõo otsas Ta teab, mis suunas kompositsiooni vaatepunkti läbimõeldus, terviklikku näituseruumi loov taustamotiivi korduvus,  esiplaani eraldiseisvus taustast  ja teised sedalaadi võtted maalide visuaalset vastuvõtmist mõjutavad.

Seekord ei manipuleeri kunstnik vaatajaga  mitte ainult ühe teose ulatuses, vaid on võtnud ette eksponeerimispaiga laiemalt: galerii esimese osa metsatemaatika ning sealsete tumedas rõivais tegelaste müstilisus vastandub tagumise saali helesinise taeva ning heledates toonides kujutatud tegelaste helgusele. Kuid nagu ka varem, nii lihtsalt Merike Estna maalimaailm ennast kätte ei anna. Visuaalse tähendlikkuse ja vahetu emotsionaalsuse kõrval pole sugugi kõrvaline ka verbaalne osa, pildi pealkirjad. Taas näiliselt nii süütud, lausa banaalsevõitu, kuid kontekstis kujutatuga vaimukad, mõnikord tiba kurjadki.