CRITICISM - Ants Juske. Estna esitab küsimusi peeglikesele seina peal – Eesti Päevaleht 24.09.2008

Draakoni galeriis näituse avanud Estna on tegutsenud meie kunstimaastikul noore kunstnikuna juba küllalt pikka aega ning saanud seni tuntuks oma poolhüperrealistlike maalidega. Neid ootasin selleltki näituselt, kuid nüüd opereerib Estna kogu kunstimaalilma mehhanismiga. Aasta aega Londonis viibinud Estnal on tekkinud palju küsimusi kunstniku positsiooni kohta tänapäeva kunstimaailmas ja ühiskonnas: “Veel enam üldistades, küsimusi edukusest ja läbikukkumisest ning silmakirjalikkusest, mis lokkab kunstimaailmas. Kunstimaailm, mis on “puhas ja vaba”, tundub olevat vaid ühiskondlik pettekujutelm.”

Eks samu küsimusi ole varemgi esitatud. Estna koges neid probleeme Londonis, kus need kerkivad nagu iseenesest, kuid sedasama võib küsida ka Eestis alates nõukoguliku kunstimudeli lagunemisest. Estna arvates läheb kapitalistlikul mängumaal kuulsuse ja rikkuse nimel kaduma kunsti algidee. Mõnele küü­nikule võib Estna arutlus tunduda naiivselt romantiline. Et saada tähelepanu, näitusi, saavutada kuraatorite huviorbiiti sattumist ja lõpuks ka müü­gi­edu, tuleb paljud ideaalid nurka visata. Samuti küsib ta, kus lõpeb kunstniku koostöö kriitikute, galeristide ja kuraatoritega ning algab nende diktatuur. Vaidleksin vastu, et vaevalt tulevad kunstimaailma “vägevad” otse kunstniku ateljeesse ja ütlevad: “Nüüd teed seda ja seda, sest see praegu müüb – kasulik nii sulle kui ka mulle.” Teisalt on neidki kunstnikke, kes järgivad pingsalt konjunktuuri ja painutavad ennast vastavalt muutunud olukorrale ja laia publiku nõudmistele. Mina olen selliseid kunstnikke nimetanud levi­kunstnikeks.

Kunstil ja kunstil vahe
Estna lohutab end sellega, et vähemalt “Eesti kunstimaailmas ei ütle kunstniku müügiedu midagi tema tööde väärtuse kohta, müügiedusse võidakse suhtuda pigem negatiivselt”. Londonis on müügiedu seevastu üks olulisemaid kriteeriume. Kuid eks sealgi on kunstnikke nagu meie Navitrolla või Kangro ja ega neid siis kunstimaailm kõrgelt hinda. Üks Ameerika rikkamaid kunstnikke on keegi Kindley, kes paljundab oma kitšimaale juba digitaalselt lõuendile, teeb mõned “originaalsed” pintslitõmbed ja paneb signatuuri.

Kuigi maailma tippkunstnikud teenivad ehk mõnevõrra vähem, ei saa öelda, et nad tunneksid end “nurka aetud loomadena”. Seal on neil muidugi peale muuseumiostude ka stipendiumid ja sponsorid.
Ilja Kabakov rääkis, et ta lõpetas galeriidega suhtlemise juba 15 aastat tagasi ja teeb koostööd ainult kunstimuuseumidega.

Estna näitusest endast pole palju rääkida, pigem püüab see toetada tema teksti.