CATALOGUE - Anders Härm, Gas, capital, empire. – Gaasitoru / Gas Pipe, Estonian exposition at the 11th International Architecture Exhibition. [Catalogue], 2008

If the symbolic Russian-German gas pipeline planned by Maarja Kask, Neeme Külm and Ralf Lõoke should be completed as a installation between the Russian and German pavilions at the Venice Biennale of Architecture, it would certainly be one of the most beautiful and relevant metaphors of the Empire. And even if it is not completed, the attempt to install it will be an equivalent metaphor. Therefore, this is definitely a win-win situation! There has been much discussion about whether the Venice Biennale—this relic of the old imperialist and colonial world, nation-state-centered and consisting of national pavilions, a symbol of its own renowned past—is still able to display the globalized world. But it is Venice, thanks to its archaic ‘national’ form that paradoxically allows artists and architects to articulate the Empire in Negris sense, as a symbiosis of nation-state and imperialist rudiments and the all-encompassing nature of global capital. As Okwui Enwesor has said,” today the world exhibition model – has been readapted in the form of a mega-exhibition, of which the biennals are the biest examples.” Undoubtedly, the Venice Biennale is among them, for better or for worse.

/.../
Kui Maarja Kase, Neeme Külma ja Ralf Lõokese planeeritud sümboolne Vene-Saksa gaasitoru peaks tõepoolest valmima installatsioonina Vene ja Saksa paviljonide vahel Veneetsia arhitektuuribiennaalil, saab sellest kindlasti üks ilusamaid ja tabavamaid
Impeeriumi metafoore. Ja isegi kui ei valmi, saab selle installeerimise katsest täpselt
samaväärne metafoor. Tegemist on seega kindla win-win olukorraga! On palju vaieldud selle üle, kas Veneetsia biennaal, see vana imperialistliku ja koloniaalse maalima relikt, rahvusriikide keskne ja rahvuspaviljonidest koosnev maailmanäitus, juba iseenda kuulsusrikka mineviku sümbol, on ikka võimeline kuvama meile globaalseks muutunud maailma. kuid just tänu oma arhailisele “rahvuslikule” vormile võimaldab Veneetsia kunstnikel ja arhitektidel paradoksaalsel kombel artikuleerida Impeeriumi negrilikus mõistes kui teatud sümbioosi rahvusriiklikest ja imperialistlikest rudimentidest ja globaalse kapitali kõikehõlmavusest. Nagu ütleb Okwui Enwesor, on tänapäeva maailmanäituse mudel, nii heas kui halvas, kohandatud meganäituse vormi ja selle kõige paremaks näiteks ongi biennaalid. Kahtlemata kuulub ka Veneetsia biennaal nende hulka, nii heas kui halvas.
/.../