KRIITIKA - Tiina Sööt, Polymeri utoopia sarnanes küberpungiga - Sirp, 09.09.2011

Polymeri kultuuritehase festival „Utoopia” 24. – 28. VIII  

Polymeri tänavune festival tervitas külalisi rikkaliku kunsti-, muusika-, õpitubade ja loenguprogrammiga.  Festivali teema „Utoopia” märgib humoorikalt Polymeri igapäevast elu ning on väga tore, et see elu kord aastas nii suurelt publiku ette tuuakse. Festivali avapäeva 24. augusti sisustasid Eesti Kunstiakadeemia tegevuskunstide osakonna tudengid nelja performance’i ning neile järgnenud muusikaliste ülesastumistega. Esimene oli Tanel V. Kulla ja Aili-Maarja Mäeniidu performance. Tuli tüdruk ja meisterdas puitrestidest kilega kaetud algelise lava. Edasi ilmnes, et tüdruk võib olla preestrinna, kuna ta suutis täpselt ette ennustada, mis järgmisena juhtuma hakkab. Laserkiirte sähvimise saatel kallas preestrinna kiviklibu papist püramiidi sisse, selle peale väljastas püramiid talle salapärase kasti. Mõne hetke pärast sündis püramiidist kilesse ja rämpsu mähkunud meeleheitest karjuv loom. Preestrinna oli aga ka sellega arvestanud ning lõpetas looma piinad  summutatud püssilasuga, mille peale üks laps publiku seast nutma puhkes. Ka mul oli elukast kahju. Enne surma suutis olend veel vooliku endast välja ajada ning neoonrohelist vedelikku niristada. Religioossed toimingud jätkusid, kuni kõigi üllatuseks koorus tapetud loomast, karusnahaga kaetud alasti meesterahvas, võib-olla parasiitorganism, ning röövis tüdrukult kultusobjekti.

Pire Sova etteaste Polymeri mustas saalis jätkas minu arvates eelmise etteaste temaatikat: religioossetelt toimingutelt oli aga nüüd üle mindud isiklike fetišite ülistamisele. Ulmeraamatu kangelanna püherdas tossus ning paitas põsega tuhahunnikut: ta  soovis leida kontakti toore materjali, reaalse ainega, mitte tehnoloogiaga. Kuid ta ei suutnud vabaneda tehnikasõltuvusest: äkitselt süttinud elektrivalgus sulatas lampidele määritud musta värvi ning ere valgus oli ühtlasi märk, et etendus on läbi. Tehasekeskkond lõi ulmejuttude atmosfääri, saali pimedates nurkades võis kujutada ette, kuidas androidid jäid vait.     

Henri Hüti ja Hannes Aasametsa performance’is demonstreeriti üleskeeratavat konna, tantsiti paberist linnuga valssi ja ähvardati sellega hiljem teist esinejat. Linnu seinale langev vari meenutas ohtlikku ja peent relva, mille abil inimesi hüpnotiseeritakse. Saanud impulsi eelmistest etendustest, hakkasin ka seda performance’it tulevikuutoopia  või ulmejutuna tõlgendama. Kui kunstnikud hakkasid tegema korduvaid mehaanilisi liigutusi, sain kohe aru, et tegu on tulevikujoogaga. Liigutused näisid asjatundlikuna ning reguleerisid loodetavasti energeetilist seisundit ning parandasid siseorganite tööd. Etteaste lõpetuseks saatis Hütt hügieenisidemetest rändlinnud lõunamaale ning võttis vastu sügise. Kunstniku võimetes tuleb küll kahelda, sest järgmisel päeval naasis  hoopiski suvesoojus. 

Soho Fondi kehastatud sinilind, kes nokkis oma mune, oli juba pöördumatult muteerunud isend, kelle haiguslikust seisundist andis erksinise suliskatte kõrval kinnitust ka oma järelkasvu ja regenereerimisvõime sihikindel hävitamine. Linnule kaasatundmiseks jätkus publikul küll vaid naerupisaraid.  Reede, 26. augusti õhtu rabas ülipika esinejate nimekirjaga, millest kõiki näha ei õnnestunud. Õhtu juhatasid sisse naiskunstnikud (ka autor kuulus nende hulka) performance’iseeriaga „Kuidas midagi korralikult armastada/ lõhkuda” („How to properly love/destroy something”). Julischka Stengele Saksamaalt ja Cizzy Gonzales Austriast kontrollisid oma performance’ites, kui kaua võtab aega meeldiva muutmine ebameeldivaks. Stengele loosis vaatajate vahel välja kallistuse, mis kestis, vaatamata kallistatavate pingutustele ennast vabastada, üle kümne minuti. Gonzales esitles kolmel korral plastikust sünnipäevalille, mille õnnitlusmuusika peatus vaid siis, kui lill hävitada. Teresa Novotny Austriast süüvis armastuse kasutamisse reklaamis, lugedes ette kiirtoidurestorani telereklaamist detailse kirjelduse.       

Alla Ting demonstreeris maailma missi uut ametit ilmatüdrukuna, Mai Sööt, keda juhendas rääkiv toru, parandas rikkiläinud plastikmeest, Sandra Jõgeva jagas oma mõtteid ja nippe hüpohondrikuna, mina vestlesin lae all rippudes Olivia Vereviga kaugsuhete kogemustest. Õhtu jätkus arvukate etteastetega, millest mainin vaid mõnda. Fred Pinault’ (Prantsusmaa) performance algas klišeelikuna sibula tükeldamise ja asetamisega silmadele. Huvitava elemendina paistis välja esineja kiirustav rahmeldamine, mis etteaste päästiski. Kui  Pinault oli poolitatud sibulad silmile sidunud, sai temast närviline kärbes, kes ühtlase ärevusega pimedana ringi kobas, publiku seast ohvrit püüdis ja töökalt sibulaid hakkis. Raoul Kurvitz lõi oma performance’is reaalselt kogetud ebameeldiva situatsiooni korduse, kus ruumi kogunenud publikul paluti lahkuda ning jääda võisid vaid kollase käepaela saanud valitud. Olukord tekitas segadust ning võimatu oli vahet teha, mis on etenduse osa,  mis mitte. Kas Kurvitzale lähenemiskatseid teinud tüdruk näitles või oli asi tõsine? Kas projektor ei hakanud tööle või oligi see nii ette nähtud? Kas performance polnud veel alanud või oli juba lõppenud?     

Krista Sokolova ja Eleriin Ello avasid oma maalinäituse „Hüljes kohvris ja teised”, Andreas W selgitas, kuidas hüljes on hüljes, kollane on kollane ja et tõlgendamine ei ole kohustuslik. Õhtu jätkudes sai veel istuda Rakendusökoloogia  Noorte loodud imemõnusas katuseaias ning kuulata, kuidas Kimberly Bianca (Austraalia) raugematu kirega oma luulet muusikaks loeb. Festivali lõpetas pühapäeval, 28. augustil Erik Alalooga, Meeland Sepa, Hans-Gunther Locki ja Andreas W performance „Odüsseuse vibu”. Peamiselt helikeskkonnale keskendunud tükk oli ilus ka visuaalselt. Lavaala piiras suur toru, mis paitamise ja võidmise peale häälitsema  hakkas. Teiste objektidega laval nii austavalt ei manipuleeritud: mõnda ihuti, mõnda lõhuti, mõnda kasutati nii, nagu oleme harjunud seda kasutama. Mõnus oli vaadata, kuidas meeskunstnikud teevad kasutut tööd, ise veel spetsialistid. Vahel harva sekkus tehiskoori ka inimhääle tagasihoidlik jorin või samm, mille kaja jäi hetkeks võimendamata. Utoopia oli hea idee, kuigi festivalist jäi mulje, et Polymeris käsitletud utoopia on  pigem küberpunk: kallid ja algelised vahendid eksisteerisid koos, keeruline tehnika oli ühendatud askeetlike töö- ja elutingimustega.