KRIITIKA - Teet Veispak, Avangard smells like teen spirit – Sirp, 27.10.2002

Rühmituse Avangard näitus “Smells like Teen Spirit” Rakvere Kesklinna galeriis 28. septembrini.
 
Näituse pealkirjal on mitmene tähendus. Üks tähendustest on kindlasti see, mille peale Sandra Jõgeva ja Margus Tamm ise ehk eriti ei tulnudki – näitusel on midagi sellist, mida võiks iseloomustada samade sõnadega...

Avangard on ambitsioonikas, ta on meediaaldis ning sellel on kaasaegses kunstielus oma kindel koht. Nad – ma mõtlen Avangardi – olid silmatorkavalt tähelepanu keskpunktis juba 2001. aasta “Kananahal” oma projektiga “Avangard või surm”. “Kananaha 2002” raames ärritasid publikut eriti oma “Happy Holocaust’iga” Rakveres, ehkki siinkirjutaja arvates oli nende Haapsalu päeva projekt “We are from the Future” hoopis sisukam ja ka kunstiliselt kandvam. Peale selle peitub siin sisuline seos nende viimase näitusega “Smells like Teen Spirit” Rakveres, kuna suuresti samade tegelaste tehtud samanimeline video annab üsna hästi edasi meeleolu, mida võis näha Haapsalus liveis.

Rakvere näituse põhitonaalsus on suunatud vanade ja noorte vastandamisele. See ilmeb mitmest kandist. Videos jälle samanimeline “Smells like Teen Spirit” – jahivad noored ja kaunid alasti vampiirid mererannas vibudega nende eest kiljudes põgenevaid lapsi, ehkki mõneti jääb segaseks, miks nad seda teevad. Teine sellelaadne vastandus näitusel on kahtlemata Rakveres Kesklinna galeriis eksponeeritud Malle Leisi ja Mihkel Kleisi töödel. Siin on see igati adutav, sest Malle Leis on esindatud oma krestomaatiliste töödega, mida teab igaüks, kes on kokku puutunud meie XX sajandi kunstiajalooga: “Masin ja mõte” (1967), “Mees mere ääres” (1968/79), “Autoportree” (1972/85) ning muidugi ka “Sandra ja Chateau de Tarascon” (1986) ning hiljutised “Lapsepõlveaiad” X, XI, XII. Neil viimatistel on oma kindel seos vähemasti poolega Avangardi koosseisust. Seevastu multitalent, nagu Mihkel Kleisi on ka nimetatud, pole veel valmis hiilgama oma tööde puhul erilise tehnilise teostuse virtoossusega – ja vaevalt see tal üldse eesmärgiks ongi – , on leidnud oma ideedele ehk sobivaima väljendusvõimaluse: olgu see siis “Jumalate hukk” (2002) või eriti viit vappi meenutav narratsioon “Legend Mihkel Kleisist” (2002).

Tegelikult on see, millest ma seni olen rääkinud, vaid üks osa näitusest. Osa, mida saavad näituse lahitioleku aja vältel näha need, keda polnud avamisel. Avamine oli hoopis omaette näitus, mille fragmentaarseteks koostisosadeks olid ka ülakirjeldatud tööd. Avamisel väljendus vanade-noorte vastandus veelgi jõulisemalt: kui galeriist jõuti muuseumisse (aga muuseum presenteerib alati kuhugi kaugesse minevikku kandunut ja sageli ka midagi väga staatilist), siis mugisid end ümmarguse laua taga sisse seadnud lapsed juba torte. Avangardi videodki jooksid eksponeeritud museaalide vahel. Eesti talupoja tööriistade keskel leidsid endale koha DJ-d, laulja; omi luuletusi lugesid Marko Mägi ja Jürgen Rooste:

mul on häbi olla üksinda / ja kaugel / ühes üksikus ja kauges linnas / millel pole isegi / oma / õllevabrikut / sack bei reval / on / hädavariant / haridusministeerium läks/ sellepärast tartu / et sääl on oma õlletehas

Nagu ütlesid pärast seda paar kohal olnud vene tüdrukut: “Vsjo bõlo super, ?al što zavtra nitševo ne budet”!