PRESSITEADE - Anders Härm
kuraatoritekst näitusele “Positsioonid” Tallinna Linnagaleriis 29.03.–15.04.2007

Tanja Muravskaja on eesti kunstnik ja kodanik. Ta on ukraina päritolu kuid veendunud eesti patrioot. Ilmselt on tal seda viimast mitte-etnilise eestlannana kergem olla, mina igatahes ei suuda seda juba ammu. Piinlikustunne tapab igasuguse patriotismi. Nagu nendest sissejuhatavast lausetest eeldada võib, esitab Muravskaja näitus meile üsna mitmeid ühese vastuseta ja mõnevõrra ebameeldivaid küsimusi natsionalismi, rahvusluse ja patriotismi teemadel.

Natsionalismi psühholoogiline trikk on alati seisnenud hirmu ekspluateerimises, mida võõra ja tundmatu ees tuntakse ning kultuuriliselt ja poliitiliselt Teise demoniseerimises. Selle primitiivse poliitika relvadeks on hirm ja paanika ning tugipunktiks, konsolideerivaks jõuks lihtsustatud, totaalselt demoniseeritud vaenlase kuju. See on paradoksaalsel kombel igasuguse natsionalismi universaalne mudel.

Me elame ajal, mil natsionalism teeb tugevat kammbäkki poliitilisele areenile. Mitte ainult siin, mis on alati olnud igasugusele natsismile viljakas pinnas, vaid ka mujal maailmas. Tegu on vastureaktsiooniga nende samade parempoolsete, enamasti konservatiivide, initsieeritud globaliseerumise ja majanduse neoliberaliseerimise tagajärgedele. Negatiivsetest reaktsioonidest Reagani ja Thatcheri korraldatud totrustele lõikavad needsamad konservatiivid nüüd poliitilist profiiti. Ka see on üks suuremaid eluparadokse.

Antud näituse kontekstis on huvitavad aga palju lihtsamad ja lokaalsemad küsimused. Kui palju tegelikult erinevad Mart Laar ja Triviimi Velliste näiteks Leo Tammiksaarest või Kalev Rebasest? Kas üldiselt sitakarva särgi toonide erinevus on ikka piisav argument nende poliitiliseks eristamiseks? Kas hoolitsetum ja rafineeritum univorm muudab oluliselt asja olemuslikku sisu? Mis asi on eluterve rahvuslus? Kus lõpeb patriotism ja algab natsism? Kas rahvuslik liikumine on ennast lõplikult kompromiteerinud?

Muravskaja ei arva ei ühte ega teist. Teda huvitab kahe üsna erineva sotsiaalse grupi – noorte kunstnike ja noorte neonatside – suhe oma riiki. Ta kujutab oma fotoseerias aktidena isiklikku valikut noortest eesti kunstnikest nii, et atribuudina kasutatud riigilipu voltidest tuleks otsida nende suhtumist sellesse riiki. Täpselt sama käib ka neonatside kohta, kuid nemad on tema videos riides ja hoiavad lippu nii nagu skaudid, pioneerid, ernst-thälmanlased ja teised paramilitaarsed lasteorganisatsioonid seda alati on teinud. Uhkelt ja militaristlikult.

Kunstniku enda positsioon seal vahel ei eelista ühte teisele, ta kohtleb oma noori natse täpselt samal viisil nagu oma kunstnikest kolleege. Respektiga.