Kadri Karro. Ju siis paneb „Memopol” näpu õigele pulsile. – Eesti Ekspress, 18.05.2012

Kuidas preemia võitmisest teada saite ja mida see teie jaoks tähendab?

Võitmisest teavitati e-posti teel. Alguses ei uskunud, kõlas nagu spämm, kus teavitatakse võimsast lotovõidust. Lugesin kirja mitu korda läbi ja siis jõudis kohale, et see ei olegi rämpspost. Minu jaoks oli see täiesti ootamatu. Ei ole palju konkursse, kuhu oma projekte saadan, ja kui saadan, siis ununevad nad kiiresti. Kuna auhind anti just “Memopoli” eest, siis viitab see sellele, et need teemad, millega teos tegeleb, on hetkel tähtsad. Muutused isikuandmetega ja üldiselt privaatsusega toimuvad meeletu kiirusega ning mõjutavad ühiskonda prognoosimatul viisil. Ju siis paneb “Memopol” näpu õigele pulsile.

Mis on teie arvates kontrolliühiskonna jälgimismehhanismide positiivne pool? On seda üldse?

Eesti.ee, Facebook, Google on väga mugavad kasutada — ja mugavus on just põhiline müügiargument. Rahulikus poliitilises olukorras võib neist igapäevaelu korraldamisel palju abi olla. “Memopoli” üks ideid on näidata samu tööriistu, mis meie igapäevas figureerivad, teises esteetilises võtmes. “Memopol” vaatab oma vormikeelega nii minevikku kui tulevikku. Projitseerides tänapäeva isikuandmete infosüsteemid retrofuturistliku vormi, peegeldub selles nii Eesti lähiajalugu kui potentsiaalne tulevik. Kõik rahus loodud tööriistad on kasutatavad ka sõja ajal.

Mille kallal hetkel töötate?

Hetkel on käsil “Memopoli” Euroopa reisi ettevalmistamine. Minu projektid arenevad tavaliselt näituselt näitusele käies edasi. Soovin iga kord, et asi läheks paremaks. Üks elektroonilise kunsti muresid on stabiilsus ja kvaliteet — või siis nende puudumine. Teos, mis baseerub interaktsioonil, peab funktsioneerima. Keeruliste masinate stabiilselt käivitamine võtab palju aega ja ressurssi. Tihtipeale on esimene versioon masinast, mis jõuab galeriisse, pigem prototüüp. Kui eksperiment on edukas ja kutsutakse järgmisele näitusele, saab tööd edasi arendada ja kvaliteeti parandada. “Memopoli” puhul töötame koos programmerijate Tanel Külaotsa ja Arne Gödekega just selle osaga edasi.

Teiseks avatakse Kumus juunis näitus “Pimeduskiirus”. Seal osalen teosega “Elektron”, mis avab elektrivoolu teekonda elektrijaamast kuni ühe konkreetse galeriisaalis asuva elektripistikuni.

Mis teid inspireerib?

Mind inspireerib elu ise. Fotograafina olen harjunud inimesi vaatlema ja märkmeid tegema. Minu interaktiivsed installatsioonid, mis puudutavad infoühiskonna temaatikat, on tihtipeale enesekriitilised. Näen, kuidas arenevad infotehnoloogilised imed muudavad mind ennast, ning selle põhjalt saan teha üldistusi ka ühiskonnale laiemalt.