KRIITIKA - Mari Peegel, Timo Toots – memopoli linnapea. – Eesti Päevaleht, 15.10.2011

Multimeediakunstnik Toots on varsti üksneist, kelle teoste kallale on saadetud buldooserid.

Kui tartlane Timo Toots oli 23-aastane informaatikatudeng, tundus talle, et sellel erialal pole piisavalt kunsti. Pärast erialavahetust ja nelja aastat fotoõpinguid ongi tema kunstiks informaatika.

Meediakunst nõuab sageli publikult suuremat osalust ja teosega suhtlemist kui näiteks maastikumaal. Kas võib siit järeldada, et sind huvitab kunstis ikkagi inimene (vähemalt sama palju kui informaatika)?

Ka suhe maastikumaali võib olla väga aktiivne, see sõltub teosest ja publikust. Igasugune kunst eeldab vaatajalt teatud oskusi, tähelepanu- ja analüüsivõimet. Kasutades teostes vahendeid, millega kaasaegne inimene suudab suhestuda, saab tulla inimesele lähemale. Minu huvi kunstis on alternatiivsete kogemuste tekitamine ja selle kaudu maailmapildi avardamine. Inimene huvitab mind uurimisobjektina, teosele liginemine on siiski igaühe enda teha. Ja informaatika lihtsalt juhtub olema minu keel, mida rääkida oskan.

Teie CV-s on kirjas, et vahetasite arvutiteaduse õpingud fotograafia vastu. Miks tundub selline lüke tänapäeval küllaltki sujuv?

Minu jaoks ei olnud see lüke üldsegi sujuv. Kinnisideega saada informaatikuks ei arendanud ma piisavalt oma humanitaarseid võimeid. Kokkupuude kunstiga puudus pea täielikult. Kannapöörde tegemiseks oli vaja aastaid julgust koguda. Kui nüüd vaadata olukorda, siis olen tegelikult samade vanade liistude juurde tagasi tulnud, kuid lähenemine on teine. Fotograafiaõpingud käivitasid tugevad loomingulised protsessid.

Kas Kumus palju tähelepanu saanud installatsioon „Memoпoл-II” oli teile kui autorile hoiatusprojekt või lihtsalt lustimine tõsiasjaga, et meil on olemas selline asi nagu eesti.ee?

„Memoпoл-II” sünniks andis inspiratsiooni ka eesti.ee. Kui Euroopas käib usin dialoog privaatsusküsimustes, siis Eestis on see veel lapsekingades. Samas astume samme kiiremini kui teised. Seda toetab meie väike rahvaarv ja ka madalad eetilised barjäärid (Gustav Lauringsoni artikkel Eesti Ekspressis räägib sellest päris hästi). Kogu informatsiooni täielik tsentraalne süstematiseerimine avab mitmeid nii positiivseid kui ka negatiivseid uksi. Praeguses enam-vähem rahumeelses poliitilises situatsioonis on eesti.ee, Facebook ja Google meeldivad ja mugavad tööriistad. Kui poliitilised tuuled peaksid muutuma, on needsamad tööriistad samamoodi mugavad kuritarvitajatele. Selliste arengusuundade teadvustamiseks valmis ka masin „Memoпoл-II”.

Mis teid lennujaamataguste Soodevahe datša’de poole tõmbas?

Mitmetes projektides käsitlen süsteeme, analüüsin neid ja otsin võimalusi uuteks tõlgendusteks. Soodevahe piirkonna mehhanismid või nende puudumised inspireerisid mind seal tegutsema. Minu jaoks on Soodevahe kahe maailmavaate murdumise koht, sealne elu käib veel vana korra järgi ja alles nüüd jõuab kapitalism kohale. See tühimik kahe kaadri vahel avas võimaluse mängida läbi versioon Soodevahest kui tunnustatud linnaosast. Soodevahe kaost meenutav ruumiloogika on muidu raskesti ligipääsetav – põnevad sihtpunktid, linnakaart, logo ja slogan võimaldasid huvilisel lihtsamalt selle piirkonnaga suhestuda.

Kas Soodevahele ja teistele endise aja jäänukitele mingi nüüdisaegse vaatenurga alt lähenemine ja kunstipotentsiaali omistamine võiks nad talletada pikemaks ajaks või isegi päästa? Oleks seda üldse tarvis?

Sealsete elanike peades on juba teadmine, et kunagi tuleb minna. Ka minu projektid Soodevahes on mõeldud kaduma. Lennujaama arenguplaanid kuigi selged ei ole – kuigi hakatakse lammutama, ei alga ehitustegevus veel nii pea. Argumendiks peetakse Soodevahe koledust. Minu inspiratsiooniallikaks on ka sealne rohujuuretasandi loomingulisus, mis väljendub aedade ja majade arhitektuuris. Piiratud vahendid innustavad leidma nutikaid lahendusi. Sealne nutikuse kultuur hakkab samuti hääbuma, noori on vähe ja needki on rohkem metalli peal väljas. Kõige muinsuskaitse alla võtmine ei ole vajalik, kuid positiivse tähelepanu on Soodevahe välja teeninud küll.

Milline on uue meedia ja meediakunsti tulevik? Kas see võiks kuuluda selle commons’i hulka, mis on ja jääb tasuta saadavale?

Uus meedia on harud ajanud kõikjale, põhinedes suures osas ärieesmärgil valmistatud tehnoloogilistel toodetel. Samas on vohamas häkkimise kultuur, mis uurib seadmete/teenuste siseelu ega lase saladustel tekkida. Avatud lähenemine tehnoloogiale iseloomustab ka meediakunsti. Palju meediakunsti projekte kasutab avatud lähtekoodiga tarkvara või riistvara. Samas on võimsate installatsioonide arendamine tihtipeale seotud suurte kulutustega ja vahendid peavad kuskilt tulema.

Milline on meediakunsti müügipotentsiaal võrreldes nimetatud maastikumaaliga?

Kunstiks võib pidada kõike, mis sellele nimetusele pretendeerib, olenemata meediumist. Ma usun, et kõikide kunstiliikide ideed ringlevad vabalt ringi ning pidevas põrkumises tekivad uued ja põnevamad ideed. Meediumipõhine kunsti piiritlemine ei anna minu jaoks erilist tulemust – tähtsamad küsimused on sisu ja eesmärk.
Mulle tundub, et kunstimüügimaailmas ei ole sisu korrelatsioonis müügipotentsiaaliga, seal toimivad teised reeglid. Kõike saab müüa, kui on head müügimehed.

Kes ta on?

Timo Toots
Sündinud 1982 Tartus
Õppinud
kunstiakadeemias, Islandi kunstiülikoolis ja Karlsruhes foto- ja meediakunsti, Tartu ülikoolis informaatikat
Isikunäitused:
„Memopol-1” (Y-Galerii, 2010), „Memopol-1” (Hobusepea galerii, 2010)
Grupinäitusi:
„Speed of Darkness” (Kumu ja Ars Nova muuseum Turus, 2012),
„Gateways” (Kumu, 2012), „European Media Art Festival” (Osnabrück, 2011), „Köler Prize” (EKKM, 2011), „If it’s half broke, part fix it” (Vilnius, 2011) jt
Koduleht:
works.timo.ee