KRIITIKA - Andreas W, Masin, kes jalutas mälu koridorides. – Kunst.ee, 3-4/2010

Kõigepealt tundus mulle, et see tekst peaks tegelema masinatega ja sellega, kuidas masinad inimesele mõjuvad, õigemini, mida me nendega suhtlemisest arvame. Me arvestame juba ammu sellega, et maailm mitte ei täitu masinatega, vaid on neist üle küllastatud. Juba rohkem kui sajandi oleme elanud masinatega koos, koosteliinidelt väljub neid iga päev rohkem, kui suudame ette kujutada. Ükskõik, kuhu me ka ei vaataks, ikka passib seal mingi rohkem või vähem töökorras masin ja teeb midagi. Peaksime olema tüdimuseni harjunud. Aga me ei ole. “MEMOПOЛ-I” on täiesti kohane masin, selleks et näidata, kuidas just meie ei ole masinatega harjunud. Ja võib-olla ka, et miks.

Aga kõigest hoolimata on meie liigi suhe masinatega siin ainult probleemi pealispind. Pealispinna alt algab küsimus mälust ja see ulatub palju kaugemale, kui “MEMOПOЛ-I” elektroonilise mälu süvenevatesse andmepankadesse sisse minna suudab.

Et oleks selge, mida “MEMOПOЛ-I” teeb, siis võtan selle paari lausega kokku. Inimene söödab “MEMOПOЛ-I”-le sisse ID-kaardi ja “MEMOПOЛ-I” ütleb kõigile ruumis viibijatele kõva selge häälega, mida ta seda kaarti kasutades inimesest teada saab. Seda teadmist on suhteliselt palju, kaasa arvatud sissetulekud aastate lõikes, väljakirjutatud ravimid ja eeldatav surmakuupäev (arvutatud statistilise keskmise eluea järgi).

Ega meile üldiselt ei meeldi, et meid nii hästi mäletatakse. Niisama meelespidamine on üks asi, aga kui selgub, et kusagile on midagi tõeliselt täpset üles märgitud ja et see on ka üldkättesaadav, algab jama ja rahulolematus. Meil on oma mälu ja isikuandmetega väga intiimne suhe ja parem, kui keegi teine neile andmetele ligi ei pääseks.

See andmepaanika on tegelikult üsna mõistetav. Inimliigi tegutsemispiirkonnas on mälu otseselt seotud võimuga ja kontrollimehhanismidega, mida teisest millegi teadmine tema suunamiseks annab. Loomade juures on asjad põhimõtteliselt teisiti, aga meid see muidugi ei aita. Nende mälu eesmärgistatus on üsna üheselt ülddefinitsiooni kohane. See definitsioon ütleb, et mälu on organismi võime koguda, säilitada ja aktiveerida informatsiooni. Ehk siis kogemusega opereerimine, selle rakendumine vastavalt olukordadele, millesse loom sattuda võib.

Inimese mälus olev kogemus on aktualiseeritud põhimõtteliselt teistmoodi. Ilmselt tuleb rääkida kronesteetilise mõtlemise eripäradest (Jüri Alliku ja Endel Tulvingu järgi). Mõneti on see A ja B üleseletamine, aga kardetavasti pole need teadmised ikka veel humanitaarhariduse enesestmõistetav osa (mida nad võiksid olla). Lühidalt kokku võttes eristab inimliiki kõigist teistest loomadest mitte niivõrd keelevõime, kuivõrd just kronesteetiline mõtlemine ehk võime luua iseenda persooni ümber tulevik ja minevik ning harjumus ennast neis kategooriates mõtteliselt ümber paigutada. Teadaolevalt ükski teine loomaliik niisuguseid operatsioone mõttelise ajaga ei tee.

Meie personaalse pidevuse tagab just see, et me mäletame ennast ajas. Aga inimese mälu katkendlikud ja ebakindlad registrid ei saa päriselt hakkama sellega, mida inimene neist eeldab. Mälu eksib, osa kustub maha, osa saab emotsionaalse värvingu, mis häälestab mälestused ümber. Ja nii edasi ja edasi.

Võib-olla just kronesteetiliste operatsioonide ülehindamine on inimliigi viinud katseteni kõike üha põhjalikumalt üles kirjutada. Masinate mäluregistrid ei aja segi. Maha kustuvad aga küll ja kontekstitundlikkusega pole neil ka veel kõige parem suhe. Igatahes on inimene oma andmete ja teadmiste edasikandumise jätnud praeguseks rohkem masinate kui iseenda hoolde. (Vahemärkuseks: ma jätaks siinkohal täiesti puutumata küsimused teaduspõhiste teadmiste ja loomingu salvestamisest ja säilitamisest. “MEMOПOЛ-I”-ga seoses tuleks rääkida ainult personaalsest, isikut kirjeldavast infost ja selle kättesaadavusest. “MEMOПOЛ-I” on isikliku suhte küsimus, mitte üldistus.)

Igatahes, hoolimata sellest, et inimene on ühiskondlikul tasemel otsustanud isikute personaalsed ajalood masinate hoolde usaldada, ei usalda ta tegelikult mäletavaid masinaid üldse. Me ei taha olla täpselt mäletatud, see tähendab, täpselt üles kirjutatud. Sest täpne mäletamine nõuab täpset jälgimist. Meenub episood filmist “Bourne’i identiteet” (The Bourne Identity, 2002), kus mälu ja selle kaotamisega seotud probleemid olid niikuinii tegevuse kese. Äärmiselt ebamugavasse olukorda sattunud tüdruk ei kaotanud enesekontrolli, kui nägi, kuidas tema tundmatu teekaaslane, kellel väidetavalt puudusid igasugused mälestused iseendast, lõi raske ja väga oskusliku kakluse käigus maha ootamatult aknast sisse sadanud automaadiga mehe. Enesekontroll kadus alles siis, kui selgus, et automaadiga mehel oli kotis ilmselgelt päev tagasi tehtud pilt tüdrukust ja tema mälukaotusega teekaaslasest. Arusaamine, et kõikenägev silm rippus tema kohal ilma tema teadmata, oli see, mis tekitas füüsilise kokkukukkumise. Jah, me kardame väga, et keegi võiks meist teada ja mäletada midagi, mida me ise ei tea ega mäleta.

“MEMOПOЛ-I” ehmatabki meid suhteliselt närviliseks tegeval moel just meie isiku liiga detailse mäletamisega. See mäletamine, kõik need väljakistud andmed moodustavad meie kohale selge tunde kõikenägeva silma kestvast kohalolust. Õigupoolest pole neis andmetes, mida “MEMOПOЛ-I” nähtavale kisub, midagi salastatut. See info on üldiselt täiesti avalik. Aga mõttelised Дело-kaaned plaksatavad ehmatavalt heleda laksuga meie ees lahti, ja me ei taha teada, mida see neetud masin veel võib välja õngitseda, kui ta peaks sügavamale sattuma. On ilmne, et murelikuks ei tee meid mitte see, mida ta tõmbab, vaid see, mida ta tõmbamata jätab.

Kogu masin saaks olla teostatud ka tehniliselt palju lihtsamalt. Aga väga hea, et ei ole. “MEMOПOЛ-I” teeb täiuslikuks tema disain. Selliselt väljanägevad masinad (mis haldavad niisugust personaalset andmestikku) kuuluvad meie teada alati riiklikele struktuuridele. Niisuguseid seadmeid toodetakse tööstuslikult ja neid ei müüda eraisikutele. Kui nad on kellegi eravalduses, hakkame neid kohe mingites ohtlikes kuritarvitustes kahtlustama. Meil tekib instinktiivne hirm. Me teame hästi, et sellised masinad on alati võimu omand, nad ei kuulu või siis ei tohi kuuluda isiklikku, privaatsfääri. Ühiskonnana ei saa me lubada, et üksikisik haldaks mälu masinaid, sest meis elab (sageli põhjendatud) veendumus, et üksikisik ei ole piisavalt usaldusväärne. Ainult ristkontrollil põhinev, paljudest üksteise järele vaatavatest osalejatest koosnev süsteem tundub meile kõlblik haldama meie isiklikku teavet.

See usk on tegelikult üsna meelevaldne, aga mingil määral need asjad siiski ka töötavad. Inimkultuur on läbi häda ja viletsuse suutnud endale mõningad kuritarvitustevastased kontrollimehhanismid tekitada. Ja nüüd on meil siis kunstniku isiklik masin, mis korjab rahulikult ametlikku infot nagu seeneline seeni. Midagi on ilmselgelt valesti. Tahaks üles panna sildi: “Eravaldus, sisenemine keelatud!” Aga ei saa, sisenetud on sellesse valdusesse juba ammu ja seda on tehtud pidevalt. Kõikenägev silm omandab üha selgema ja murettekitavama kuju. Võib-olla peaks oma ID-kaardi pooleks murdma? Aga mida see aitaks?

Tekkinud probleemil ei ole lahendust ja ei jää üle muud, kui keskenduda enda rahustuseks masina tehnilisele teostusele. Masina tagaküljel (kuhu näitusesaalist tegelikult ei pääse) ootab vaatajat üsna korralik üllatus. Tagantvaates selgub, et kõrgtehnoloogiline, tervikuna tööstuslikku päritolu tundunud andmejaam on puhas illusioon, Max/MSP patch, mis kuvatakse ekraanseinale sülearvutist kahe projektoriga. Tuleb välja, et datagrabber’i tuum on MacBook – personaalsfääri masin, isiklik, väike ja valge (mõistagi ka tööstuslik ja kõrgtehnoloogia, aga sel on teine imago). MacBook’i me kuritarvitustes ei kahtlusta, temaga on kuidagi lihtsam leppida, isegi kui ta käib kellegi isikliku teabe järel. Aga tehniliselt pole mingit vahet, milline protsessor millise kesta sees andmepankade vahel manööverdab. Sest see teave meie kohta on ikka seal kusagil samamoodi olemas, ja me ei tea ikkagi, kus on tema põhi või kas tal seda üldse on.

Kuhu võiks ulatuda “MEMOПOЛ-II” või mingi suurema numbriga versioon? Mälestuste sügavusse, sinna, kuhu meil endilgi pole mingit ligipääsu? Isoleeritud ajude eraldatud üksindusse? Tehniliselt pole see veel võimalik, aga kui Timol õnnestuks selline teha, keelataks see ära, löödaks kirvega katki ja kunstnikul tuleks eluaeg ennast varjata nagu praegu Salman Rushdiel. See on ikka päris hämmastav, kui väga me oma mälu kardame.